Represseeritute mälestuspäeval puhunud vinge tuul pani lipud lehvima

Küüditatute mälestuskivi juurde kogunesid mälestushetkele need, kes 1949. aasta 25. märtsil olid viidud väevõimuga kodust ja saadetud Siberisse, ning need, kes aitavad hoida mälestust sellest raskest päevast: kaitseliitlased, noorkotkad, kodutütred, ajaloolased ja kohaliku võimu esindajad. 

"Kuidas elu veereb?" võis siin-seal kuulda taaskohtumisel saatusekaaslasele esitatud küsimust. Teiste hulgas küsis seda Aili Osi, kes oli Siberi-teed alustanud koos ema ja vennaga. Neli päeva varem peeti peres ta kaheksandat sünnipäeva. Siberi-aastatest ta rääkida ei tahtnud, need mälestused on talle liialt karmid. Lausus vaid, et hea meelega läheks oma noorusmaad Baikali taha vaatama, aga sõja tõttu pole see võimalik. "Aastad kogunevad ja varsti enam ei jaksa," lausus suurema osa elust ehitusel maalri, krohvija ja plaatijana töötanud Osi.