Paber: Otsekui tark ja põnev sõber, kes juhib maailma saladuste juurde

Viimastel aastatel lugejateni jõudnud uute ajakirjade laviinis on üksikud, mis nii kujunduse kui sisuga tõelist vaatamis- ja lugemisrõõmu pakuvad.



Oma valdkonna tipp on kahtlemata «GEO», Saksa samanimelise kirjanduskontserni rahvusvahelisele turule mõeldud mitmekümnesse keelde tõlgitav ajakiri, mille kõige lähedasema analoogina võiks nimetada ameeriklaste «National Geographicut».


Pool dollarit päevas


Kui korraks telemaastikule põigata, meenub kaks hiljuti nähtud lõiku elust maailmas.


Filmis «Must kuld» näidati kohvitöötlejaid Etioopia pealinnas Addis Abebas. Inimesed seisid kaheksa tundi järjest sortimislaua taga ja said selle eest päevapalka, mis võrdus poole USA dollariga. Kohvi kasvatavad talupojad aga unistasid, et nad saaksid kilo ubade eest viis birri, mis on umbkaudu seitse Eesti krooni — siis ei peaks enam nälgima ja võiks lapsed kooli saata. (Selveris on kvaliteetubade kilohind 350 krooni ringis.)


Publitsistikasaates «60 minutit» näidati majandussurutise all kannatavat USA väikelinna. Sealsetelgi inimestel on mured: oma majast tuleb korterisse kolida ja suur maastur väiksema auto vastu vahetada, sest pereisa kaotas töökoha kullerifirmas.


Nii suurte äärmuste vahel kõigub inimeste elu maakeral. Veel suuremaid imestamis- ja avastamisvõimalusi pakub loodus.


«GEO» suurepärased fotod viivad lugeja uudistama ilmaimesid, mida ihusilmaga vaevalt näha õnnestub. Artiklid analüüsivad sisukalt ja sügavuti looduse, ajaloo ja inimhinge saladusi.


Eestiski on hulk toredaid loodusajakirju, aga meie rahva väiksus ja võimaluste nappus seavad oma piirid. «Eesti Loodusel» ei ole võimalik saata ajakirjanikku ja fotograafi aastaks Arktikasse jääkarude juurde reportaaži tegema või uurima, millised on bürokraatide kirjutuslauad kogu maailmas.


Viimasest «GEO» numbrist jäi eriti meelde «Siiditee pärand», lugu sellest, kuidas Šveitsi arheoloogid otsisid Loode-Hiina kõnnumaadelt rohkem kui 1600 aasta vanuste karavanilinnade varemeid. 30-kraadine pakane ja üha ümbersõitudele sundivad kuni 60 meetri kõrgused luiteharjad tegid reisist tõelise katsumuse. Liiva alla mattunud õitsev tsivilisatsioon lasi end aga vaid riivamisi uudistada.


Tippteadlaste kirjutatud artiklid


Teksti autor ei ole ajakirjanik, vaid maailma juhtiv ekspert Taklimakani arheoloogiliste uuringute alal, kultuuriteadlane Christoph Baumer. Teisisõnu: peale haarava kirjelduse saab lugeja ka palju tarkuseteri nagu enamiku «GEO» tekstide puhul.


On mõttetu hakata üles lugema kas või ajakirja viimases numbris käsitletud teemasid. Need kõik, alates inimeste satelliitfotode abil tuvastatud saatuslikult halbadest jalajälgedest Maal ning lõpetades intervjuuga, milles USA arstiteadlane ja kirjanik Jerome Groopman arutleb arstliku mõtlemise vigade üle, on ülipõnev ja sisukas lugemismaterjal.


«GEO» pakub hinnatavat abimaterjali geograafia ja teistegi ainete õpetajatele. Ning miks ei võiks vanemad oma mõtlemisvõimelisele lapsele arvutimängu asemel hoopis selle väljaande aastatellimust kinkida?


Arusaamatu turundus


Küsitavusi tekitab kohaliku kirjastuse turustuspoliitika. «GEO» tuli müügile läinud aasta mais ilma igasuguse reklaamita. Küllap arvati, et ta reklaamib ennast ise. See polegi väga vale, ainult et säärane reklaam toimib õige aeglaselt. Viimaks kõnniksin sellest ajakirjast seniajani ükskõikselt mööda, kui kolleeg mulle ühte numbrit poleks näidanud ja minus huvi tekitanud.


Kui pärisin kirjastusest, kas sealt on võimalik vanu numbreid osta, kuulsin  hämmastavat vastust: «Jah, müüme neid kolmekordse hinnaga.»


Viljandi raamatukogu kiituseks tuleb öelda, et see ajakiri on sealsel lugemisriiulil. Nagu ka «National Geographic» ja «Der Spiegel». Just viimasest on pärit mõnedki «GEO» ajalugu, teadust ja psühholoogiat käsitlevad lood.

Tagasi üles