/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/22/16731958t1h9cfe.jpg)
22. märtsil tähistatakse ülemaailmset veepäeva, mille keskmes on sel korral liustike säilitamine. Kuigi Eestis liustikke ei ole, mõjutavad globaalsed muutused meidki. Liustike sulamine kiirendab merepinna tõusu, muudab veeringet ning võib pikemas perspektiivis mõjutada ka Eesti veeressursse ja elurikkust.
Statistikaameti keskkonnastatistika tiimi juhtivekspert Kaia Oras ütles pressiteate vahendusel, et Eesti veestatistika peegeldab huvitavat kontrasti.
«Eesti majanduse veevõtt elaniku kohta on Euroopa Liidus üks kõrgemaid – viimaste, 2022. aasta võrdlusandmete alusel oleme 891 kuupmeetriga elaniku kohta aastas Kreeka järel teisel positsioonil. Teisalt püsib üldine veekasutus jätkusuutlikul tasemel, kui lähtuda veekasutuse indeks-plussist,» rääkis ta.
Veekasutuse indeks-pluss näitab riikide veekasutamise säästlikkust ning seda väljendatakse veekasutuse ja taastuvate mageveevarude suhtena. 2022. aastal oli indeksi väärtus Eestis 2,2 protsenti, mis näitab, et Eestis veepuudust üldiselt ei esine. Alles siis, kui indeksi väärtus ületab 20 protsenti, viitab see mittesäästlikule veekasutusele või probleemidele veevarude kasutamisel. Nii eristubki Eesti mitmest Euroopa riigist, kus veepuudus on suur mure.
Veeprobleemid on näiteks Küprosel (veekasutuse indeks 71 protsenti), Maltal (34 protsenti) ja Rumeenias (21 protsenti). Lähinaabrite veekasutus on aga meist säästlikum: Lätis on veekasutuse indeks 0,2 ja Soomes 0,6 protsenti. Läti indeks on Euroopa Liidu väikseim, see on tingitud veevarude heast seisust ja vähesest veevõtust ja -kasutusest.
Suurest veekasutuse mahust hoolimata on Eesti veevõtt ja -kasutus 1990. aastate algusest märkimisväärselt vähenenud. Kui 1991. aastal oli veekasutus ligikaudu 2,6 miljardit kuupmeetrit aastas, siis 2023. aastaks oli see vähenenud 645 miljonile kuupmeetrile.
Kaia Oras selgitas, et suurim veekasutuse kahanemine on toimunud energeetikasektoris. Põlevkivist toodetud elektrienergia osakaal on vähenemas, see kajastub ka põlevkivienergia tootmiseks vajaliku jahutusvee kasutamise mahtudes. Järsk kahanemine oli ka 2023. aastal, mil kasutatud jahutusvee maht vähenes 400 miljoni kuupmeetri võrra.
Märkimisväärsed vähenemised on olnud ka teistes valdkondades: põllumajanduse veekasutus on võrreldes 1991. aastaga kahanenud üle kaheksa korra, tööstuse veekasutus ligi kolm korda ja olme veekasutus üle kahe korra. Veekasutuse vähenemine peegeldab majandusstruktuuri muutusi, energeetikasektori ümberkujundamist ning veekasutuse tõhususe kasvu eri sektorites ja kodumajapidamistes.
Olmevee tarbimine on samuti vähenenud: 1991. aastal kulus olmeks 0,1 miljardit kuupmeetrit, 2023. aastal aga 44,1 miljonit kuupmeetrit vett. See tähendab, et ühe elaniku igapäevane veetarbimine on kahanenud 210 liitrilt (1991. aastal) 91 liitrini päevas (2023. aastal).
Orase sõnul mõjuvad tõrvatilgana meepotis 2023. aastal kasvanud reostuskoormuse näitajad. Veekogudesse on sattunud ja juhitud rohkem orgaanilisi reoaineid, peamiselt sademe- ja drenaaživee, heitvee ja kaevanduste kaudu. Seda näitavad lämmastiku (110 tonni) ja heljumi (178 tonni) sisalduse ning bioloogilise hapnikutarbe (70 tonni) näitajate kasv. Kuigi üldise pikaajalise vähenemise foonil on need kasvud marginaalsed, oli näiteks bioloogilise hapnikutarbe näitaja viimati nii kõrgel tasemel viis aastat tagasi.
«Eesti veekasutuse indeks on madal, mis viitab veeressursside jätkusuutlikule kasutamisele. Kuigi veekasutus elaniku kohta on suur, tuleneb see endiselt peamiselt energeetikasektori jahutusvee vajadusest. Õnneks on Eesti veeressursside poolest rikkalik riik, kus on nii sademeid kui ka suured veevarud ning veeprobleemid on vaid piirkondlikud ja inimtegevusest tingitud,» lisas Oras.