ROBIN LIIBER ⟩ Kas lõunaeesti keeled kaovad, kui seadus vaikib?

Mulgikeelsed raamatud mulgi elamuskeskuses. Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig

Kes on meediamaastikku terava pilguga seiranud, on ehk siit-sealt läbi vilksamas märganud, et eriskummaliselt sahkerdatakse Eesti keeleseadusega. Keeleseaduse muutmise eelnõu istub veel haridus- ja teadusministeeriumis, kuid keelekogukonnad pole olukorraga rahul, sest teadlaste ja keelenõukogu toetusest hoolimata ​jäeti ​eelnõust ​taas ​välja​ 133 680 kõnelejaga lõunaeesti keele staatuse küsimus​. Milles on asi?

Eelnimetet otsus tähendab, et mulgi, võru, setu ja tartu keel jäävad seaduslikust kaitsest ilma. Jälle peame rinda pistma kurbloolisusega, et rahvaloendusel saab kodanik emakeeleks valida sumeri, ladina või muud eksootilist keelt, mitte aga mõnd lõunaeesti põliskeelt – need justkui päris keelte alla ei kuuluks. See on olukord, mis on pälvinud kriitikat ka õiguskantsler Ülle Madiselt.

​Eesti teadlastest loodud keelenõukogu on juba ammu toetanud lõunaeesti keele õiguslikku tunnustamist. 2009. aastal tegi keelenõukogu ettepaneku lisada keeleseadusesse piirkonnakeele mõiste, kuid selle lükkasid seadusandjad tagasi. Tartu ülikooli ja eesti keele instituudi keeleteadlaste, teiste seas Karl Pajusalu ja Jüri Viikbergi 2023. aasta ekspertarvamuses seisab: "Riiklikku tähelepanu ja toetust väärivad ja vajavad kõik eesti murded, kuid lõunaeesti murdekeeled on eriasendis, arvestades nii nende põlvnemist omaette läänemeresoome keelest, suuremat erinevust eesti kirjakeelest kui ka praegust sotsiolingvistilist olukorda".