/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/18/16720417t1h1465.jpg)
Muusikateraapia on aina arenev valdkond, mille juured ulatuvad Eestis 80-ndate lõppu. Nüüdseks on muusikateraapial kindel koht nii ennetavas kui ka taastavas ravis. Alice Pehk on tunnustatud muusikaterapeut, koolitaja ja superviisor, kel on enam kui 30-aastane kogemus. Ta on muusika- ja teatriakadeemia muusikateraapia õppeprogrammi juht ning muusikateraapia keskuse asutaja.
2012. aastal omandas Pehk Hamburgi muusika- ja teatriülikoolis doktorikraadi ning doktoritöö keskendus esinemisärevuse fenomenoloogilisele uurimisele psühhodünaamilises kontekstis. Märtsis pakkus ta vaimsele tervisele pühendatud sarjas kontserti-mõtterännakut "Hilisõhtune meditatsioon Bachiga", milles musitseeris marimbamängija Tanel-Eiko Novikov ning kus publik sai võimaluse süüvida muusika abil oma sisemaailma. Sarja viimane kontsert on neljapäeval Viljandis.
Alice Pehk, muusika ümbritseb meid põhimõtteliselt igal pool ja vahel on tegemist väga teadliku valikuga. Drastilistest näidetest meenus, kuidas mõnes Euroopa raudteejaamas mängitakse klassikalist muusikat selleks, et noori huligaane eemale hoida, ja see paistab toimivat.
Suuremas osas võib see muidugi toimida. Uurimustest teame, et muusikaeelistused mängivad olulist rolli selles, kuidas muusika meid mõjutab. Kui muusika on kuulajale ebameeldiv ja kui tal on võimalik selle muusikaga täidetud keskkonnast lahkuda, siis tõenäoliselt ta seda ka teeb. Kindlasti ei laiene klassikalise muusika mittemeeldivus kogu kriminogeensele kontingendile, kuid suuremale osale küll, mistõttu selline võte enamjaolt töötab.
Naljaga pooleks võib asjale vaadata ju ka nii, et see võib olla nende inimeste harimine. Miks ei võiks klassikaline muusika ühel hetkel hakata neile meeldima? Kuid loomulikult ei saa üksnes muusikaeelistuse muutumine muuta nende hoiakuid ja tegutsemismustreid.
Iga ravim ei sobi kõigile, vahel võib ka allergiline reaktsioon tekkida.
Jaa, seda küll.
Väga valju metal-muusikat on kasutatud vangide piinamiseks ja päris tõhusalt.
Muusika võib tõesti toimida kas just piinavahendina, aga kindlasti võib see inimese elu üpris ebamugavaks muuta.
USA Kuubal asuvas Guantanamo vangilaagris seda kõike paarikümne aasta eest tõepoolest tehti. Vangid rääkisid hiljem, et peksmist olnud märksa kergem taluda. Teisalt on inimesi, kelle kõige õnnelikumad hetked mööduvad just sellise muusika festivalidel.
Kõike ei saagi ühe lauaga lüüa. Eestis prooviti kunagi veidi teist versiooni ja mängiti kinnipeetavatele Klassikaraadiot. Eeldati, et klassikaline muusika mõjub kõikidele inimestele hästi, muutes nad ühtlasi rahulikumaks ja sallivamaks – see on ka üks müütidest, mis on muusika toime kohta kahjuks levinud. Muusikat mängiti sellisel nivool, et ei oleks võimalik omavahel salasõnumeid edastada. See eksperiment läks luhta: soovitud toimet ei saavutatud, pigem vastupidi: kinnipeetavaid klassikaline muusika hoopis ärritas ja nende rahulolematus kasvas.
Kõik on suhteline. Mõni ärritub üldiselt rahustavaks peetavate paaniflöödihelide peale, torupillist rääkimata.
Nii see tõesti on. Paaniflöödi ja ka teiste flöödiliste tämber on uurimuste kohaselt enamikule inimestest meeldiv ja pigem rahustava toimega, kuid kindlasti mitte kõikidele. Torupillihelide mõju kohta ei ole ma uurimusi kohanud, spekuleerin aga, et torupilli kõla võiks olla enamikule pigem stimuleeriv ja ergutav.
Teil on muidugi korralik muusikaline taust, aga kuidas te just selle ala peale sattusite?
Lugu on lihtne. Kui ma õppisin Tallinna konservatooriumis viimasel kursusel, tuli sinna muusikateraapiat tutvustama üks Soome juhtivaid muusikaterapeute Petri Lehikoinen. Tekkis huvi ja kohe samal aastal tõi Tallinna pedagoogiline instituut Eestisse muusikateraapia algkursuse, kus juhendajaks olid Soome muusikaterapeudid. Läksin sellele kursusele ja sealt sain kontaktid edasiseks haridusteeks muusikateraapias.
Ju ma seal koolitusel siis kuidagi silma jäin, nii et pärast konservatooriumi lõppu kutsuti mind pedagoogilisse instituuti tööle ja hakkasingi seal muusikateraapia suunal toimetama.
Mis inimese ajus õieti toimub, kui ta muusikat kuulab?
Suurem osa inimesi ei ole teadlik sellest, et ükski teine väline stiimul ei aktiveeri aju nii laias ulatuses kui muusika ja muusikalised tegevused. See ongi üks põhilistest alustaladest, millele muusikateraapia toetub. Ei ole nii, et muusika jõuab ainult ühte kindlasse ajupiirkonda, näiteks auditoorsesse korteksisse – muusikateraapilistest sekkumistest saab mõjutatud suurem osa ajust.
Muusika ja muusikaliste tegevuste toimel aju plastilisus paraneb, nii et on võimalik närviühenduste kvaliteeti parandada ja luua uusi ühendusi, kui see peaks vajalik olema. Samuti kasvab muusikaliste tegevuste toimel hallolluse tihedus, mõjutades soodsalt meie mälu, tähelepanu- ja omandamisvõimet. Muusika kaudu on võimalik mõjutada inimest füsioloogilisel, kognitiivsel ja emotsionaalsel tasandil. Kõik need aju keskused saavad muusika ja muusikaliste tegevuste kaudu puudutatud.
Muusika ja muusikateraapia võimalused tervise toetamisel on väga-väga avarad. Kahjuks on selle teadmise ellurakendamisel veel kõvasti arenguruumi.
Nii et muusika kuulamise ajal ajus tekkivaid protsesse on võimalik konkreetselt jälgida ja kirjeldada ning ütlemine, et muusika teeb tuju heaks, ei põhine üksnes mingi ebamäärasel sisetundel?
Muusikateraapia on tõenduspõhine teraapiavorm. Ka muusika toimega seotud aju-uuringute maht aina kasvab ja teaduslikku teadmist, mida muusikateraapiasse rakendada, tuleb üha juurde.
Üks oluline valdkond, milles muusikateraapia väga efektiivselt rakendub, on neuroloogia. Neuroloogiline muusikateraapia on tulemuslik näiteks ajukahjustuse tagajärjel tekkinud motoorika ja kõneprobleemide leevendamisel ning kognitiivsete funktsioonide taastamisel ja toetamisel, põhinedes sellelesamale teadmusele, et ulatuslik pind ajus saab nendest standardiseeritud muusikateraapilistest tegevustest puudutatud ja võimalik on neuronitevaheliste ühenduste parandamine ja uute ühendusteede loomine. Neuroloogilist muusikateraapiat rakendatakse tulemuslikult ka parkinsonismi või dementsete eakate puhul.
See, et muusika teeb tuju heaks, põhineb muusika toimel niinimetatud organismisiseste mõnuainete vallandumisel: enda jaoks meeldivat muusikat vastu võttes vallanduvad meis endorfiinid, serotoniin, dopamiin ja oktsütotsiin, mis lasevad oma toimet üsna kiiresti kogeda. Mulle meeldib käsitleda muusikat kui emotsionaalse esmaabi vahendit: meeldiv muusika tekitab ajukeemia toel kohe parema enesetunde ning saab olla meile kiire ja efektiivne abi emotsionaalselt keerulistel hetkedel.
Millal saab muusikast teraapia?
Muusikast saab teraapia siis, kui on olemas klient ja terapeut ning muusikalised sekkumised. Räägime muusikateraapiast kindlasti üksnes sel juhul, kui seda protsessi juhib professionaalne muusikaterapeut. Teraapial on iga inimese puhul unikaalsed ja otstarbekohased eesmärgid ning terapeut rakendab vastavalt nendele selliseid töövõtteid, mis peaksid kõige paremini tulemuseni viima.
Nii et te ei kirjuta välja retsepte, et 30 osa folki ja 70 osa klassikat?
(Naerab) See oli väga toredasti öeldud! Muidugi oleks suurepärane, kui oleks võimalus kirjutada kellelegi tablettide asemel 20 minutit Mozartit ja 15 minutit heavy metal’it. Nii lihtne see ei ole, sest muusika toime on ikkagi väga individuaalne. Kuigi me võime rääkida sellest, et muusika mõjul on omad universaalid ehk tõenäosus, kuidas ühe või teise loomuga muusika üht või teist inimest potentsiaalselt mõjutab, aga uurimused, mis on tehtud, kehtivad selle nii-öelda keskmise inimese kohta, keda, nagu me kõik teame, tegelikkuses ei esine.
Muusikaterapeudid on välja õpetatud muusikat ja erinevaid muusikalisi sekkumisi rakendama personaalselt. Me tutvume hoolega inimese taustaga ja teeme hindamise, et mõista, milline on selle inimese seisund, millised on potentsiaalid ja teraapiavajadused. Sellest lähtudes valime sekkumised ja läheme teele.
Milliste probleemide puhul saab muusikateraapia aidata?
Kasutusala on väga lai, ma jagaksin selle neljaks.
Esimesena tooksin esile ennetuse: muusikateraapiat saab rakendada seal, kus veel ei ole sügavaid probleeme tekkinud. Mul on väga hea meel, et viimasel ajal pööratakse ennetusele vaimse tervise valdkonnas järjest rohkem tähelepanu. Oluline on ju see, et inimesel ei tekiks vaevusi, näiteks psüühikahäireid. Et me saaksime jala ukse vahele enne, kui olukord on päris keeruliseks läinud. Juba siis, kui inimene tunneb, et asjad ei ole päris nii, nagu võiksid olla, on soovitav pöörduda vaimse tervise spetsialisti, näiteks muusikaterapeudi poole, kes saab aidata mõista, mis toimub, ning toetada lahendusteede otsimisel ja soovitud muudatuste elluviimisel.
Ma pean ennast ennetuse propageerijaks. Minu meelest võiks iga inimene elu jooksul vähemalt korra võtta ette väikese psühhoteraapiaprotsessi ja ennast sügavamalt uurida, et ennast paremini tundma õppida ja omandada lisaoskusi, märkamaks enda juures võimalikult varakult stressiilminguid või muid alarmkohti ja leidmaks võtteid nende olukordade soodsas suunas juhtimiseks.
Teine valdkond on psüühikahäired: muusikateraapia saab olla toeks näiteks ärevushäirete, depressiooni, ATH, posttraumaatilise stressihäire, sõltuvushäirete ja söömishäirete puhul.
Kolmas valdkond on erivajadused. See on valdkond, kus Eestis praegu muusikateraapiat kõige rohkem rakendatakse rehabilitatsioonisüsteemi kaudu. Sinna alla kuuluvad näiteks autismispektri häired, kõnehäired, erinevad sensoorsed häired ning vaimsed ja füüsilised puuded.
Neljas on meditsiin. Meditsiinis nähakse muusikal praegu ikkagi kõige rohkem potentsiaali ärevust vähendada ja lõdvestust võimaldada. Sellele lisaks füsioloogilised sekkumised, millest ma rääkisin seoses neuroloogilise muusikateraapiaga.
Eestis on muusikateraapia rakendamisel siiski veel palju arenguruumi. Näiteks võiks seda ennetavalt rakendada koolides ja lasteaedades, kogukondades ja meeskondades.
Ma olen mitukümmend aastat selles valdkonnas toimetanud ja on suur erinevus, mida arvati muusikateraapiast 30 aastat tagasi ja mida arvatakse praegu. Inimesed on saanud kahtlemata teadlikumaks ja oskavad juba küsida. Eks me muusikaterapeutidena püüame avalikkusele muusikateraapia tõhusust järjepidevalt tutvustada ning selles vallas harida ka näiteks perearste, psühhiaatreid ja teisi spetsialiste, kes võiksid inimesi muusikaterapeutide juurde suunata.
Needsamad kontserdid-mõtterännakud on ju ka selle valdkonna populariseerimine.
Küllap liigub muusikateraapiaga seoses ka väärarusaamu.
Ikka veel on paljudel inimestel ettekujutus, et muusikateraapia on see, kui lähed muusikaterapeudi juurde, sind pannakse mugavasse voodisse pikali, lastakse sulle teraapilist muusikat ning kõik mured kaovad. Nii lihtne see siiski ei ole.
Üks väärarusaam on veel see, et muusikateraapia põhineb ainult muusika kuulamisel. Vähem teatakse, et musitseerimine, muusika, helide või ka hääle kaudu enese väljendamine, kuulub, ütleksin isegi, et põhikomponendina muusikateraapia töövõtete hulka.
Muusikateraapia on tõenduspõhine teraapiavorm ja on kahju, et meid aeg-ajalt ikkagi liigitatakse gongi- ja kausimaailma ning šamaanluse valdkonda. Muusikaterapeut võib muidugi kasutada igasuguseid töövahendeid, kaasa arvatud gonge ja kausse, kuid meie teraapiasekkumised on üles ehitatud teistele alustele.
Mul on pikk muusikakuulamise staaž, aga ma ei olegi kunagi mõelnud, mis toimub mu ajus, kui panen plaadimängijasse mõne oma lemmiku džässalbumi aastast 1957. Aga ega sellist otsest universaalset muusikateraapilist esmaabikomplekti ju olegi võimalik kokku panna.
Ei ole tõesti. Igal inimesel on oma unikaalsed elukogemused ja muusikaeelistused, mis muusika toimet tema jaoks kujundavad, ning see, milline muusika konkreetsele inimesele esmaabiks sobilik on, on väga individuaalne. Muusikaterapeut saab aidata oma kliendil sobivaid liste koostada, kuid inimene peab ise ära tundma, mis on talle hea.
Tegelikult nii lihtne see ongi: kui tunned, et muusika on sulle hea, siis ta sulle ka soodsat mõju avaldab. Muusikaterapeudi käest ei ole tarvis selleks kinnitust küsida.