Aegade varjust paljastunud kalmistule on maetud noorusest nõdrad ja vanadusest väetid. Kuid kes nad olid?

Ühishauda oli eraldi kirstudes maetud kolm täiskasvanut ja üks väikelaps. Foto: Martin Malve

"See on vana inimese selg, üsna kõvasti kulunud. Ta on elu jooksul kõvasti füüsilist tööd teinud," sõnab luu-uurija Martin Malve ja silmitseb mõtlikult selgroolülisid, mis kuulusid ilmselt viiekümnendates aastates naisele. "Muidugi on keeruline öelda, kas ta töötas põllul või hoopis linnas teenijana. Hambad olid aga vanuse kohta päris head."

See luustik on üks nendest, mis tulid ootamatult päevavalgele möödunud suve hakul Viljandi serval Männimäel Järveotsa elamurajooni rajamisel. Umbes saja inimese viimset puhkepaika sisaldava kalmistu olemasolust ei teadnud enne seda mitte keegi. Selle kohta pole vähimatki jälge ei ajalooürikutes ega ka vanemate linnakodanike mälus. Pole dokumente, pole kaarte. Mitte midagi ei ole. Aga luustikud on. Nende lugu ei oska keegi jutustada. Või siiski?

Valguse tänava hauad