JUHTKIRI ⟩ Ikka need kuluhüvitised

Sakala logo Foto: Sakala

Kuluhüvitised põhjustavad igal aastal omajagu kõmu ning poolt- ja vastuargumentide otsimist. Mõni riigikogu liige kasutab oma kuluhüvitised nii ära, et ei jää sentigi alles, ning see on tähelepanuväärne saavutus, mis jäägu tema südametunnistusele. Mõni ei kasuta neid üldse. Mõnikord on selle taga põhimõtted, mõnikord aga see, et lihtsalt ei tehta tööd. Sestap on iga-aastane kõmu vajalik, et teema oleks silma ees.

Iseenesest saavad peaaegu kõik lepingulised töötajad mingil kujul kuluhüvitisi. Selle alla käivad riigikogus ju näiteks transpordikulud ehk siis ametiülesandeid täites kulunud kütus või ostetud piletid. Lisaks majutuskulud, esinduskulud ja kantseleikulud. Kui ülemus meid välismaale tööreisile saadab, siis me eeldame täiesti õigustatult, et me ei pea ise lennupiletit ostma ja hotelliarvet maksma. Iseenesest pole siin vaja isegi midagi eeldada, sest seaduses on kirjas, et tööandja tagab töötajale töövahendid. Ka riigikogu liige ei ole tegelikult midagi muud kui lepinguline töötaja.

Riigikogu liikme kulud on aga keerulisemad ja nüansirohkemad kui enamikul palgatöötajatel, sest tähtajalisus on tema ametisse sisse kirjutatud. Ei ole vaja vaadata kaugele, et näha, mida see tähendada võib. Reedel oled riigikogu asendusliige, esmaspäeval juba töötu. Lisaks ei eelda keegi, et Viljandist või Saaremaalt riigikokku pääsenu kolibki ära Tallinna. Vastupidi, oleme ühiskonnana väga huvitatud sellest, et riigikogus kõlaksid kohalikud hääled. Edasi-tagasi kolimine mõneks aastaks või mõneks kuuks oleks samuti tobe, töö aga nõuab Tallinnas viibimist. Kuidas siis tagada, et riigikogus need kohalikud hääled kõlama jääks ning kedagi ebavõrdselt ei koheldaks? Sest kui riigikogu liige peaks palgaraha kulutama oma sõidukuludeks ning korteri üürimiseks, oleks ta ebavõrdses seisus võrreldes kohalike poliitikutega.