ANDRI SUGA ⟩ Minu unistuste Viljandi ehk Nägus linn hoiab näotut ilmet

Aadlipreilide pansionaadina tuntud Jakobsoni 21 Viljandis 2020. aastal Foto: Elmo Riig

Ma olen see, kelle olemasolust teatakse, kuid mind ei kasutata. Olen Viljandi ilmselge, kuid rakendamata võimalus. Ma võiksin muuta Viljandi ajutisest peatuspaigast kohaks, kus luuakse kustumatuid elamusi. Praegu olen siiski vaid vaikselt sosistav võimalus.

Igal sügisel olen ma lootusrikas. Viljandisse saabub üle 100 uue noore, kellel silmad säravad rõõmust, et saab oma tudengielu kogeda Viljandis. Nad toovad endaga uued mõtted, loovuse ja energia. Enamik neist ei jää siia linna püsima. Nende saatus on määratud ja nad lahkuvad nelja aasta pärast, kui õpingud lõpevad. Kuhu nad lähevad? Tallinn, Tartu, Berliin, Kopenhaagen, Pariis, Rooma, London … Ja jälle on möödunud aasta, mil minu vaikset sosinat pole kellelgi olnud aega kuulata.​

​Mina aga kuulan, vaatan ja naudin. Imetlen tudengite julgust, nende kirge ja pühendumist. Olen tänulik selle eest, et nõnda erineva taustaga inimesed suudavad luua harmoonilise keskkonna kunstilisteks otsinguteks. Aeg-ajalt juhtub midagi erakordset, mis vääriks ovatsiooni, kuid seda ei tule. Miks see nii on?