Arvestades, et astme hind on 500 eurot ja suurtoetajad saavad selle soetada 5000 euro eest, polegi see nii enesestmõistetav. Naljaga pooleks võib öelda, et küllap mängib oma rolli see, et annetuste kogumine on ajastatud tulumaksu tagastamisega üsna samale ajale. Ent eks armastatud maamärkidel, mille kaudu viljandlased ja Viljandi sõbrad oma identiteeti tunnetavad, olegi teistsugune jõud ja mõju kui muidu väga toredatel ja vajalikel heategevuslikel üritustel.
Ajaloost võib võrdluseks tuua Viljandi vana veetorni taastamise. Aastaid tühjalt seisnud torn muudkui lagunes ja 1996. aastal tõsteti selle puidust osa alla. 1997. aastal algatas Viljandi Rotary klubi torni restaureerimise ning ka toona oli heldeid annetajaid rohkesti, hoolimata majanduses valitsevatest segastest aegadest. Paljud Viljandi ettevõtted ja eraisikud tegid rahakotirauad lahti. Suurima summa 100 000 krooni annetas Torontos elanud organist, koorijuht ja helilooja ning Viljandi aukodaniku tiitliga pärjatud Roman Toi. Kõikide annetajate nimed jäädvustati veetorni metallist seinaplaatidele. Seinaplaat pole ehk nii uhke kui nimeline trepiaste, ent üldjoontes oli põhimõte sama: annetuse eest sai lisaks heale tundele südames midagi justkui vastu ka.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2025/03/12/16708769t1h8201.jpg)