Lõputult kestev hirmuunenägu

Tšernobõlis veedetud päevad muutsid Aksel Hüva elu otsustavalt. Foto: Elmo Riig / Sakala

Nõukogude Liidu meistersportlane Aksel Hüva oli mees, kellele ei olnud raske pärast tööpäeva jalgrattaga maha vändata 60—100 kilomeetrit. Pärast Tšernobõli muutus kõik.

Praegu on tal keeruline isegi jalgratta sadulasse saada. Poolest kilomeetrist pikemaid distantse mees suurt ette võtta ei söanda.

Aksel Hüva kuulus nende hulka, kes esimestena täna 26 aastat tagasi toimunud Tšernobõli tuumaelektrijaama neljanda energiaploki reaktori plahvatuse tagajärgi likvideerima saadeti.

Agronoomina töötanud Hüvale tuldi lõuna paiku töö juurde järele ning ta viidi pikemata Viljandi sõjakomissariaati, kust peagi läkitati teele kolm bussitäit mehi.

See oli suure muutuse algus, aga tol hetkel ei teadnud seda ei Aksel Hüva ega tema saatusekaaslased.

Kaevik kui haud

Tšernobõlis ootasid ees tühjus ja vaikus. Hüljatud majad mõjusid õudsena. Polnud loomi ega inimesi, ainult kanade kaagutamist võis harva kuulda. Kohe esimesel õhtul ajas tollal uhket habet kandnud Hüva näo kaaslase soovitusel puhtaks.

«Üks Kolga-Jaani mees soovitas seda teha. Ta tõmbas endal ka vägevad vuntsid maha,» räägib Hüva. «Ta nõudis seda sellepärast, et habe ja vuntsid koguvad kiiritust.

Küünealuseid pidi ka alati vaatama, et need puhtad oleksid. Loomulik, kui järele mõelda. Kõik said aru. Ja suitsu ei tasunud teha.»

Mingit põhjalikumat infot meestele keegi jagama ei hakanud. Eestist kohale aetud saadeti pikema jututa kaevikuid kaevama. Hiljem selgus, et plahvatanud energiaplokini oli linnulennult paarkümmend kilomeetrit.

«Milleks kaevikud?» ei taipa Hüva praegugi. «Igal juhul oli kõigile selge, et asi on kahtlane. Vist oodati uut plahvatust. Meil oli pundis ka üks Võru hauakaevaja. Ta ütles, et kaevame kaks meetrit sügavust täis, siis on haud valmis... Seda meest muide enam ei ole. Kaevata oli väga hea, ühtegi kivi polnud. Ukrainas on väga viljakas muld.»

Mullatööd tegi kergeks ka kevadine aeg, lopsakas rohi polnud veel jõudnud vohama hakata. Kui kaevikud valmis said, oli paar päeva niisama passimist.

Siis saadeti mehed tööle, mida Aksel Hüva nimetab külade tolmutamiseks. Labidaga tuli eemaldada vaksapaksune kiht maapinda.

«Koorisime pinnast, mina olin labidamees,» jutustab ta. «Sellest kõigest polnud muidugi mitte mingit kasu. Mulla tassisime kuhugi aia taha. Algul viidi seda minema ka, aga hiljem jäi niisama sinnapaika. Mõttetu. Nägime seda kõike ja mõtlesime: milleks seda tsirkust ometi vaja on?»

Tuhandeks aastaks hüljatud

Mahajäetud maju nähes muutusid mehed väga vaikseks ja mõtlikuks. Aksel Hüva kinnitab, et tema pundist ei proovinud mitte keegi nendesse siseneda. Mitte kordagi.

«Hirmus kurb oli neid maju vaadata. Inimesed olid kõik kuhugi ära viidud,» ohkab ta.

«Olime nagu soos. Mul on meeles paksud sääseparved. Algul tehti meile rivistusi ka, aga need jäeti hiljem ära — sellega aeti ju tolmu üles.»

Kõrvulukustav vaikus saatis mehi nii päeval kui öösel. See oli vaene kant juba enne plahvatust. Nüüd on see elamiskõlbmatu tuhandeks aastaks.

Mehi õpetati, et kõige suurem on kiirgus just majade ümber.

«Öeldi, et tassige pinnas minema, siis pestakse majad ära ning inimesed saavad varsti tagasi tulla,» meenutab Hüva. «Ega keegi teadnudki siis vist, kui hull asi tegelikult on. Aga ehk osa teadis ka ja meile lihtsalt ei öeldud. Meie pundis oli üks mees, kes oli eelmisel aastal matnud oma sõbra, kes oli teeninud Vene sõjaväes raketivägedes ning saanud kõvasti kiiritada. Tema meid õpetas, niipalju kui oskas.»

Närib hinge

Mis sai pärast kodumaale naasmist? Aksel Hüva meenutab, et kõigepealt hakkasid naised Tšernobõlist saabunud mehi maha jätma nagu kokkuräägitult.

«Mulle ütles ka üks naine: «Sa oled ju Tšernobõlist — hoiate end kuidagi imelikult ja lonkate.» Küsis veel, et ega mul ju naist ole. Mul kargas hing täis, et kust tema seda teab. Ütlesin, et ei ole jah. Kellele ma end ikka kaela määrin...»

Aksel Hüva teeb pika pausi. Tema tervisehädad hakkasid valusalt tunda andma paar aastat pärast naasmist.

Meie kohtumisele eelnenud õhtul on televiisorist näidatud Ivar Heinmaa mõtlemapanevat dokumentaalfilmi «Tšernobõli samuraid». Filmis võttis sõna 1986. aastal Eesti pearadioloogina töötanud Peeter Mardna, kes usub, et kiiritusest enam murrab Tšernobõli veterane stress. Hüvale see jutt ei meeldi.

«Eks ta ole nõukogudeaegne mees,» lööb ta käega.

Ma pole kohanud meest, keda Tšernobõl muutnud poleks. Ka Aksel Hüva naasis sealt teise inimesena.

«Seniajani närib hinge,» tunnistab ta ja vaatab aknast välja kaugusesse. «Aga ma ei mõista seda ka hukka. Keegi ütles, et maailm nägi nüüd, kui palju aatom võib pahandust teha. Jaapanis läks ju ka tuumajaam vastu taevast. Ettevaatlik tuleb olla. Need olid hoiatused.»

Aksel Hüva räägib, et valitsus annab talle ja teistele Tšernobõli veteranidele rohtu ja raha. Valitsuse kohta pole tal tegelikult ühtegi halba sõna öelda.

«Olen eluaeg ausalt tööd teinud,» kõneleb ta vaiksel häälel. «Kunagi olin meistersportlane, ei kartnud midagi, aga nüüd olen raske puudega mees. Vaat see ajab küll närvi. Nojah, see raha, mis ma saan... Kui rahandusminister Jürgen Ligi kuuleks, mis ma kätte saan, hakkaks ta nutma. No pole raha, ma saan ju aru.»

Aksel Hüva on sageli mõlgutanud mõtteid selle üle, kas Eestisse tasub tuumajaama rajada või mitte. Üllataval kombel pole tal selle vastu midagi.

«Algul olin, jah, väga selle vastu, aga nüüd arvan, et kui ta korraliku platvormi peale ehitada, ei tohiks midagi juhtuda,» arutleb ta. «Meie ei ela muidu ära — kõik töötab ju elektri peal. Ja põlevkivi läheb varsti väga kalliks. Tuumajaam võib olla, aga ta peab olema turvaline. Tšernobõlis poleks ka seda pauku olnud, kui poleks olnud rumalaid inimesi. Rumalad inimesed keeravad asja tuksi igal pool.»

Unetud ööd

Väga raske on tuua tänapäeva võrdlust, mida tähendas omal ajal Nõukogude Liidu meistersportlase tiitel. Piisab sellest, kui öelda, et see au tuli välja teenida ligi 250 miljoni elanikuga impeeriumis.

«Muidugi sõidan rattaga ka nüüd,» kinnitab vapralt mees, kelle keha vasak pool ei taha enam hästi sõna kuulata. «Nüüd ma kukun, eriti peale minnes ja maha tulles... Aga järele ei taha ka jätta. Kuidagi ei taha. Siis oleks puhta lõpp.»

Tavaliselt sõidab Viiratsis elav Aksel Hüva oma kodumaja eest garaaži juurde. Vahel teeb ka natuke pikema tiiru. Kui aga omal ajal taheti talle anda ametlik tõend selle kohta, et ta on Tšernobõlis invaliidistunud, sõdis ta sellele vastu.

«Keegi ei tahtnud öelda, et ta on seal käinud — siis olid kohe põlu all,» tunnistab ta. «Ma ei julge sellest praegu ka seltskonnas rääkida. Eriti, kui seal juhtub naisi olema. Mul on veel vedanud... Seal oli ju minust nooremaid ja kobedamaid mehi. Paljusid nendest enam ei ole.»

Tema juttu on nukker kuulata. Jääb mulje, nagu oleksid need mehed, keda sunniti Ukrainasse minema, selles kuidagi ise süüdi.

Aksel Hüva ei saa öösiti magada. Öö jooksul peab ta mitu korda särki vahetama, sest higistab end märjaks nagu kass. Võtab küll rohtusid, aga nendest pole suurt abi.

«Sellepärast ma väntangi päeval ringi ja väsitan ennast, et öösel oleks võimalik magada ja igasuguseid lolle mõtteid pähe ei tuleks,» seletab Hüva rahulikult.

Tahame temast teha fotot koos jalgrattaga. Ta ei vaidle vastu. Ja kui pakun raske jalgratta keldrist väljatoomiseks abi, ei taha ta sellest kuuldagi. Vaatame fotograafiga vaikselt, kuidas ta ratast kevadise õhu kätte sikutab.

Aega läheb, aga väljas on viimaks nii mees kui ratas. Aksel Hüva tõmbab ainult hetkeks hinge. Paneb siis kiivri pähe, haarab tugevasti ratta sarvedest ning naeratab objektiivi.

KATASTROOF

Plahvatus toimus Tšernobõli tuuma­elektrijaamas 26. aprillil 1986. aastal.
• Eestist saadeti tagajärgi likvideerima 4833 meest, peamiselt vanuses 20—39 aastat.
• 85 protsenti nendest viibis kohal kolm kuni neli kuud, kuigi oli ette nähtud, et üle kahe kuu ei tohiks seal keegi olla.
• Peamine kaitsevahend oli vati-marlimask, kuid paljud ei kasutanud sedagi.  
• Enamik sealkäinutest on saanud poole suurema kiirituse, kui tavaliselt saadakse kogu eluaja jooksul.
Allikas: Eesti Tšernobõli ühing