/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2025/02/26/16685726t1ha274.jpg)
Vabariigi aastapäev ja sellele eelnenud pikk pühadehõnguline nädalavahetus on nüüd seljataha jäänud. Pärast presidendi vastuvõttu kihab ajakirjandus ikka sellest, et mida siis seekord kultuuriliseks vahepalaks pakuti. Kui tugineda sotsiaalmeedias kirjutatule, siis tundub, et peamiselt ollakse rahul, eriti sellega, et kontsert oli helge ja rõõmsates toonides.
Kui tihtipeale on sünnipäevakontsert olnud kui klassikalise Eesti filmi lavaversioon, kus kunstiline itk vaheldub halaga ja sügav lein pühaliku kannatusega, siis seekord räägiti meie suitsusaunas sündinud kultuuri, põlvkondade ühendamise ja helge skeptiku lugu nalja ja värviga ära tavainimesele mõistetaval moel. Mida ajal, mil maailm on sünge ja kõned hoiatavad, ongi väga vaja. Seda enam et saatuse julma juhuse tõttu tähistasime juba kolmandat aastat oma vabadust päeval, mil Venemaa hakkas Ukrainas täiemahulist mõrtsukatööd tegema.
Aga ega vabariigi aastapäev ole üksnes kontsert ja kleitide arvustamine televiisori ees – kuigi seegi on hinnatud traditsioon –, vaid aasta-aastalt on tähistamine liikunud õue.
Seekord kutsus sinna ka ilus päikesepaisteline ilm, aga ehk ka see, et üksteise kõrval seistes on võimalik mõelda: "Oleme vabad ja kavatseme vabaks jäädagi!" Igatahes näis kõiksugu pidulikel ühisüritustel inimesi olevat varasemast enam. Viljandis oli väga palju inimesi nii paraadil kui ka sellele järgnenud perepäeval ning sama oli näha teistes linnades ja muidugi Tallinnas suurel paraadil. Ja seda mitte sellepärast, et keegi sundis välja minema või et amet kohustas. Eks mäleta paljud neid aastakümnetetaguseid vabariigi aastapäeva tähistamisi, mil pealtvaatajaid oli üsna hõredalt. Rahututel aegadel tahavad inimesed koos midagi toredat teha, millestki osa saada, et leida see killuke ülevust.