/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/02/21/16672387t1h4192.jpg)
Minu vanaema Virve, kes pääses oma perega Siberisse viimisest ainult tänu sellele, et ei olnud küüditajate saabudes mitte kodutalus, vaid Tartus ülikoolis, ei lubanud mul lapsena kunagi mängupüssi ega isegi kõverat puuoksa inimeste poole suunata. "Inimest ei sihita!" kurjustas ta.
Mäletan ühte korda, kui ta oli linnast poetiirult tulles täiesti endast väljas, sest üks poisike oli nurga tagant mängupüstoliga välja karanud ja teinud, nagu tulistaks teda: "Ta-ta-ta-taa!" "Mis selles siis hirmsat on?" mõtlesin mina. Aga ma ei olnud sõda üle elanud. Tema oli.