Proovisõit ⟩ Põhjaliku uuenduskuuri läbinud maastikuhunt sumab sügavas veeski

Toyota on andnud Land Cruiserile loa sõita läbi kuni 70 sentimeetri sügavusest veest. See tähendab, et vee tasapind võib ulatuda peaaegu ratta ülemise ääreni. Foto: Elmo Riig

Keeran Toyota Land Cruiseriga kruusakarjääri ja tunnen, kuidas märg pehme liiv kõigist neljast rattast kinni haarab ning rasket sõidukit endasse tõmbab. Linnamehest sohvril pole vaja siiski karta: piisab gaasipedaali tugevamast vajutamisest ning tõeline džiip liigub ürgses rütmis edasi. Ei tarvitse isegi aeglustit sisse lülitada, muudest abimeestest rääkimata.

Toyota Land Cruiser, eestikeelses otsetõlkes maaristleja on oma nime väärt. Eesti keeles soovitatakse sõna «kruiis» asemel «ristlust», mis tähendab huvi- või lõbureisi. See auto sobib niisuguseks tegevuseks ideaalselt, kuid võimaldab märksa enamat. Selles pole ilmselt olnud kunagi kahtlust juba alates 1951. aastast, mil ilmale tuli praeguse sõiduki esivanem.

Maastikumasina sisu ja välimus on aastakümnetega muidugi kõvasti muutunud. Mulle isiklikult tundub, et eelmise aasta lõpus Eestis müügile jõudnud mudeli loojad on saavutanud Land Cruiseri kõige parema väljanägemise. See silmaga nähtav tegur oli ka üks põhjusi, miks mulle turgatas pähe soov Land Cruiserit lõpuks ometi ise järele proovida. Lihtsa autohuvilisena olin küll sõitnud üsna erinevate autodega, sealhulgas näiteks Hummeri ja Zaporožetsiga, aga Land Cruiseri rooli polnud kunagi käes hoidnud.

Kaunilt kandiline

Viimase põlvkonna Land Cruiser on nii kaunilt kandiline, et silm lausa puhkab peal. Teisalt mõjub välimus jõuliselt ja asjalikult. Auto justkui ütleb, et ärme pikka loba ajame, hakkame sõitma.

Piiratud arvul valmistati ­uusi mudeleid küll ka ümarate esilaternatega – auavaldus väärikale minevikule –, aga minu arvates sobivad kandilised kastja kujuga paremini. Väline disain klapib hästi klaasidega, millega pole üle pingutatud, vaid vastupidi, pigem kokku hoitud. Samas on väljavaade autost igati hea. Üsna püstjat esiklaasi on pealegi salongist märksa mugavam puhastada.

Proovisõidu päeval sajab vahelduva eduga vihma, sooja on mitu kraadi üle nulli. Amservi Viljandi esinduse puhtas ja köetud ruumis on mugav autot igast nurgast uudistada ning mitu ilupilti teha – küll jõuame ka sopa sisse. Müügijuht Meelis Tahker annab sõidukist põgusa ülevaate, aga kui tahaks seda osta, kuluks kõige selgekssaamiseks ilmselt nädalaid, kui mitte kuid. Etteruttavalt julgen siiski öelda, et auto üldise tunnetamise sain käppa vaid paari tunniga.

Salongis köidavad mu pilku nupud. Neid on omajagu ning see väärib tänapäeva pealetükkivas puutetundlikus nutimaailmas kiitust. Suure osa vajalikke toiminguid saab teha nuppudega ja nõnda on parem keskenduda auto juhtimisele. Puutetundliku ekraani võib rahumeeli tumedaks keerata või üleüldse välja lülitada, kui pole just soovi manööverdamisel kaamerapiltidest abi otsida. Siiski, mõne nupu võinuks armatuurile veel mahutada. Näiteks esiklaasi soojenduse sisselülitamiseks tuleb õige koht puutetundliku pinna menüüst üles otsida. Tagumise kaamera pesur – väga kasulik vidin – käivitub samuti ekraani puudutades.

Moodsale ajale omaselt suudab küllaga igasugust infot pakkuda ka teine, õigemini öeldes peamine ekraan rooliratta taga. Valikuid on nii palju, et proovisõiduaega ma sellele kulutama ei hakka. Pealegi olen harjunud sõidu ajal ekraanilt valdavalt vaatama kiiruseosutit.

Iga mudeliuuenduse puhul püüab tootja pakkuda varasemast enamat. Küsin Meelis Tahkerilt, mida tema värske Toyota Land Cruiseri puhul esile tooks. Nimekiri tuleb järgmine: uuendatud turbomootor, kaheksakäiguline sujuv automaatkäigukast, varasemast kergem ja poole jäigem ning seega maastikusuutlikum kere, maastikurežiimi uuendused, elektrooniline roolivõimendi, parema varustustaseme puhul lahtiühenduv stabilisaatorivarras ning nuppudega kliimaseade. Nagu Tahker kinnitab, austab Toyota soovi, et palju toiminguid saaks teha just nuppudega.

Eestis on see auto müügil kolme varustustasemega. Odavaim on Legend hinnaga alates 70 000 eurost, järgneb Prestige, mille hind algab 75 500 eurost, ja tipus on Executive, mille eest tuleb välja anda vähemalt 84 000 eurot. Proovisõiduauto esindas keskmist taset.

Diiselmootori tuksed

Autosse istumine ja sellest väljumine nõuab harjumist, paari päevaga seda käppa ei saanud. Mitte sellepärast, et juhikoht oleks üüratult kõrgel. Ei, iste on minu, 190 sentimeetrit pika mehe jaoks just paras. Aga astmelaud on ees. Saan sellest jala mööda sirutada, kuid püksisäär kipub lauda riivama ja määrduma. Mugavat nippi, kuidas astmelauale toetudes autosse siseneda ja sellest väljuda, ma ei leia. Mida lühem inimene, seda kõrgemale ta ilmselt juhiistme seab ja siis läheb astmelauda kindlasti vaja.

Mina tulen bensiini neelavast masinast ja saan kohe aru, et proovisõiduauto kapoti all töötab diiselmootor. Mõneti on kahju, et bensiiniusku Land Cruiserit enam Euroopa Liidus ei pakuta. Samas on mootor aus: ongi lihtsalt diisel, mitte mingisugune elektri ja vedelkütuse ristsugutis.

Diisel jõurab mõnuga, kui hoogsalt startida või maanteel kiirendada. Usutavasti ajapikku harjuksin niisuguse häälega ära, praegu köidab see lihtsalt tähelepanu. Kui auto kulgeb maanteekiirusel ühtlase tempoga, on salongis isegi üllatavalt vaikne. Siis ei saagi aru, kas mootorisse jõuab diisel või bensiin. Kiirendus nullist sajani võtab ametlikel andmetel aega 12 sekundit, kuid tavalises olukorras maanteel ega linnas ei tunne ma kordagi, et auto kuidagi aeglane oleks. Reipust jagub piisavalt.

Mina olen diiselmootoriga autosid vältinud, sest bensiiniga isendid teevad vähem müra, talvel pole nende puhul kütuse hangumise muret ja muretsema ei pea ka tahmafiltri pärast. Õnneks teatab Land Cruiser ekraanil, kui tahmafiltri puhastusprotsess on alanud: masina tervise huvides on mõistlik sel ajal mootorit mitte välja lülitada. Proovisõidu ajal käivitus puhastusprotsess mõlemal päeval. Kui see nii sagedaseks jääkski, oleks asi muidugi tüütu: tahad autot seisma jätta, aga ei saa, pead ootama.

Maanteel sõites tunnen korduvalt, justkui otsiksid esirattad õiget kohta. Kas tõesti leiavad rehvid üles põgusad roopad? Alles teise proovisõidupäeva lõpus selgub, et asi on auto nutikuses. Nimelt püüab Land Cruiser hoida end teejoonte vahel ning kui tehisaru hinnangul liiga palju vasakule või paremale kalduda, püüab auto ise rooli keerata.

Kindlasti suurendab see asjaolu turvalisust, aga mind pigem häirib ja arvan, et see võib isegi ohtlik olla. Paar päeva hiljem sõitsin maanteel oma autoga mööda jalakäijast ja võtsin tee keskjoone lähedale. Land Cruiser hakanuks mind seepeale kindlasti tagasi nihutama ja pidanuksin rooliga võitlema. Kui tee oleks samas libe, siis pole küll tark rooliga rähelda.

Kõige enam häirib mind Toyota Land Cruiseri komme igasuguste asjade peale piiksuda. Näiteks teatab auto piiksuga, et nüüd on lubatud kiirus 90 kilomeetrit tunnis. Ja piiksub kaks korda, kui olen kiirust ületanud. Kui kiiruse alla lasen ja taas üle piiri lähen, piiksub auto uuesti. Või tuleb uus kiirusepiirang uue piiksuga. Muudkui piiks ja piiks. Ja need pole ainsad põhjused.

Sagedased helimärguanded tekitavad algul segadust. Pikapeale ehk harjuks ära ega teeks neist väljagi, kuid sedasi võib ju mõni oluline teavitus tähelepanuta jääda. Automüüjalt saan hiljem teada, et märkide lugemise ja sõidukiirusega seotud piikse on võimalik auto menüüst maha võtta, aga kui mootor välja ja siis uuesti sisse lülitada, on piiksumine tagasi. Aga noh, vähemasti pikema sõidu ajaks on võimalik häälitsemine likvideerida – nii saab kõrvalistuja rahulikult tukastada.

Võib ju öelda, et ära siis lubatud kiirust ületa, on märguandeid vähem. Kahe nutirakendusega aga tuvastasime, et tavalisel lubatud maanteekiirusel sõites näitab Land Cruiseri spidomeeter tegelikust kiirusest viie-kuue ühiku võrra vähem. Seega, kui on soov sõita täpselt 90 kilomeetrit tunnis, näitab spidomeeter 95–96 kilomeetrit tunnis. Nõnda peab kiirust auto spidomeetri järgi ületama ja see tähendab piiksumist.

Elektroonilised turvamehed on põhimõtteliselt küll toredad, aga sohvril peab olema lihtne võimalus need oma soovi järgi välja ja sisse lülitada. Müügijuht Meelis Tahker selgitab, et kõnealuseid märguandeid nõuab euroliit ning säherdused teavitused on ka teistel uutel autodel.

Usaldusväärne sõber

Jättes kaheldava väärtusega helid kõrvale, tõden, et Toyota Land Cruiser ​tunneb ​end ühtviisi hästi linnas, maanteel ja maastikul. Niisama lihtsalt selle autoga jänni ei jää. Juhitavus on kindel, auto on mugav ja kõik vajalik on juhil käepärast, kõik paistab loogiline ja praktiline. Vedrustus mõjub konkreetselt, mis väga auklikul kruusateel tähendab küll rappumist. Rool on sõidutundlik ning sellega on mugav igas olukorras ringi käia. Linnas sõites tundub rool ehk isegi liiga kerge, teisalt on tänavatel sedasi hõlbus manööverdada.

Kliirens on mõni kübe üle 20 sentimeetri, millest tavaliselt piisab. Mul poleks küll miskit selle vastu, kui tootja lisanuks veel viis sentimeetrit. Tänu parajale tõusu- ja laskumisnurgale aga niisama lihtsalt auto nina ega taguotsa maastikul ära ei kraabi.

Jahedast ilmast hoolimata proovin istme kolmeastmelist ventileerimist ja see jahutab isegi läbi mitme vammuse. Mõneti tavatud on minu jaoks Land Cruiseri küljepeeglid, mis on küll mõnusalt suured, aga vertikaalsed. Mina oled harjunud horisontaalsetega. Manööverdamisel on abiks kaamerad, mis võimaldavad jälgida auto igat külge. Teisalt vajab selline asi käppaõppimist, mina olen harjunud kasutama peegleid.

Katsetamata jääb Land Cruiseri võime ise hoog maha võtta, tee ääres seisma jääda ning ohutuled vilkuma panna – seda juhul, kui juht sõitvas autos käed roolilt teatud aja eemal hoiab. Korra ehmatab mind auto oskus takistust nähes järsult pidurdada. Hakkan veest välja tagurdama, kui täiesti ootamatult lööb auto pidurid põhja. Mis juhtus?! Tegelikult oli masina innukus liigne. Ehk pidas tehisaru ohuks lähedal olevat fotograafi või üht posti, aga mõlemad poleks liikumisteele jäänud.

Ehkki mootor pole vana kooli mõistes teab mis suur, vaid 2,8 liitrit, on masin võimekas, nagu on paslik ühelt õigelt maastikuautolt ka oodata. Liivakarjääris sõites lülitan huvi pärast sisse keskdiferentsiaali, mis lukustab veosuhte esimeste ja tagumiste rataste vahel võrdselt 50:50. Samuti katsetan tagasillalukku, et ka tagumistele ratastele jaotuks veojõud võrdselt. Sel juhul peaks auto liikuma pehmel pinnasel võimalikult otse, et tehnikale mitte liiga teha. Veel saab valida aeglusti, erinevaid maastikurežiime, arvestada tõusmise ja laskumisega ning mis kõik veel. Võimalusi jagub.

Meie sõidame omaniku loal Muri liivakarjääris, kus tegelikult pole erilisi abimehi vajagi. Auto ronib pehmes märjas liivas ka niisama. Hiljem pilte ja videoid vaadates tundub olukord kuidagi liiga lihtne, aga see on pisut petlik – tavaline madal kaherattaveoline auto jäänuks mõnes kohas kindlasti kinni.

Sulailm mängib kätte hea võimaluse katsetada džiipi vees, kuhu see kui ristleja peaks ju samuti hästi passima. Kalli autoga me huupi muidugi ei riski, kõnnime enne, kummikud jalas, ja veendume, et poleks ülemäära sügav. Land Cruiser suudab ametlikult läbida kuni 70 sentimeetri sügavusi veetakistusi.

Sõidame algul Õisu järve ­ääres üleujutatud teel. Vaatetornini viiv tee on sadakonna meetri pikkuselt vee all. Kummikutega saab läbi, selle autoga samuti. Tuleb olla lihtsalt ettevaatlik, et teelt välja ei sõidaks. Põhimõtteliselt võiks auto ukse täpselt vaatetorni trepi ette rihtida, et ka kuiva jalaga torni pääseda.

Järgmisel päeval värvib Soomaa kruusateede pori džiibi täiesti porikarva. Ühtlasi sõidame sealgi paaris kohas vette, muu hulgas ületame Tohvril sõiduteed embava tulvavälja. Vool on nii tugev, et seisma jääda ei julgegi. Land Cruiser lükkab ninaga laineid ja jõuab raskusteta teisele «kaldale». Niimoodi mitu korda järjest, et üritusest pildid ja video teha jõuaks.

Lõpuks saab ka teine proovisõidupäev läbi, võtame suuna tagasi Viljandisse.

Läbisime kokku ligikaudu 350 kilomeetrit, aga kahe päeva keskmine kütusekulu jäi välja selgitamata. Amservi Viljandi esindus vaatas Toyota nutirakendusest järele, et näiteks ühe pikema sõidu puhul oli see 9,3 ja teise puhul 10,3 liitrit 100 kilomeetri kohta.

Toyota Land Cruiser oma ligi viiemeetrise pikkusega pole muidugi väike auto, laiust ja kõrgust on samuti piisavalt. Samas ei tundnud ma kordagi, et masin oleks ülemäära suur. Manööverdasin muretult ka Viljandi vanalinnas ning džiip mahtus läbi isegi kõige ahtama, Pihlaka tänava kahe hoone vahelisest kitsikusest.

Uuest ja uhkest Toyota Land Cruiserist on kahju lahkuda. Taban end mõttelt, et kui ma loteriiga muljet avaldava rahasumma võidaks, ehk ostaks sellise tegelase endalegi, mis siis, et diislimaailm on minu jaoks pisut pelutav. Paari päeva pärast oma autoga Viljandist Tartusse sõites on aga ikkagi hea rahulik – ei mingi piiksumist.

ARVAMUS

Marge Ira Foto: Elmo Riig

MARGE IRA, sekretär

Pilk autole ja juba olengi paari aasta tagusel Keenia safaril. Just niisugusesse kohta sobib see maastur suurepäraselt.

Välimuse järgi võiks arvata, et uus Toyota Land Cruiser on mingi retrosõiduk. Ilmselt on see taotluslik, sest iga uus on ammu unustatud vana – ja taaskasutus on moes! Uuest disainist annavad aimu esituled, mis vanadel mudelitel on ümarad, sellel aga moodsalt kandilised.

Autosse istudes ja sealt väljudes peaks abiks olema astmelaud, aga mulle tundub see ebamugavalt kitsas. Rooli taga on ruumi meeldivalt palju. Salongis midagi ülemäära uhket silma ei jää, pigem tundub kõik askeetlik, ehkki tulukesi ja nuppe armatuurlaual jagub. Sõites rakenduvad juhiabid, millega on ehk isegi üle pakutud.

Rool tundub minu jaoks raske ja vedrustus liiga jäik. Käike vahetab auto hästi ja märkamatult, kuigi käigukang võiks liikuda kergemini.

Suure ja raske masina kiirenduse üle nuriseda ei saa, aga seda saatev jõrin on minu jaoks liig. Kui ühtlane kiirus käes, siis müra kaob ja salong on vaikne.

Land Cruiser on jõuline tööloom, mis mõeldud maastikul ellu jääma ja oma sõitjaid kindlalt koju tagasi tooma.

ARVAMUS

Elmo Riig Foto: Jaan Pääsuke

ELMO RIIG, fotograaf

Toyota Land Cruiserit võib usaldada. Sellega saaks Sakala lugejate heaks lugusid otsima minna peaaegu kõikjale: pole karta, et niisama lihtsalt kinni jääb. Metsamehe jaoks väga hea auto.

Sõita on mugav, vedrustus on minu jaoks suhteliselt pehme. Kui aukudest läbi põrutada, siis muidugi annab tunda. Seda, et tegu on diiselmootoriga, ei pannud minu kõrv tähelegi. Maanteel sõidab auto vaikselt, nii et muusikat on väga hea kuulata.

Land Cruiser on ruumikas, juht istub parajalt kõrgel ja väljavaade on hea. Kõige muu kõrval meeldis ka üks väike, aga väga oluline asi: vaid näpuvajutusega saab juht oma kohalt lahkumata puhtaks pesta tagumise kaamera.

Hind ja maksud

Proovisõiduks olnud auto

• hind 76 200 eurot
• registreerimistasu 8315 eurot
• aastamaks 928 eurot 61 senti

Allikas: Amserv

Toyota Land Cruiser 250

• Diiselmootor: 2,8 l, 205 hj, 151 kW
• Maksimaalne pöördemoment: 500 nm/1600–2800 rpm
• Automaatne käigukast: 8 astet
• Veoskeem: nelikvedu tavaoludes suhtega 60:40, lukustatav kesk- ja tagadiferentsiaal
• Sõidurežiimid: säästlik, normaalne, sportlik ja maastikurežiimid
• Suurim kiirus: 175 km/h
• Kiirendus nullist sajani: 12 s
• Kliirens: 205,3 mm
• Keskmine kütusekulu: 11 l/100 km
• Kütusepaagi maht: 80 l
• CO₂ heitmed: 275 g/km
• Mõõdud: pikkus 4925 mm, laius koos peeglitega 1980 mm, kõrgus 1925 mm
• Pagasiruumi maht viiekohalisel autol: 742 l (teine istmerida kasutusel) või 1292 l (teine istmerida kokku klapitud)
• Registrimass: 3050 kg
• Kandevõime: 573 kg
• Haagise mass piduritega: 3500 kg
• Rehvimõõt: 265/65 R18
• Tõusunurk 32 kraadi, laskumisnurk 22 kraadi, ronimisnurk 42 kraadi
• Maksimaalne lubatud veetakistus: 700 mm
• Kaamera: 360-kraadine vaateväli
• Stabiilsus- ja ümberpaiskumisvastane kontrollisüsteem ESC

Allikas: Amserv