/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)
/nginx/o/2025/02/17/16663232t1h943b.jpg)
Tagalauas seletas üks teisele parajasti, kuidas öelda mulgi keeles "Pea suu". Möödunud neljapäeva pärastlõunal olid legendaarse keeleteadlase Pent Nurmekunna nimelisel mulgimurdeliste tekstide võistlusel osalenud kogunenud Abja päevakeskusesse. Vestlus käis segamini mulgi ja eesti kirjakeeles.
Kokku oli tulnud veidi üle kümne inimese: neid, kes olid luule- või proosatekste võistlusele saatnud, ja neid, kes olid töid hinnanud. Et kirjasõna ilu on suhteline ja sõltub lugejast, nimetati ära küll žürii arvates parimate tekstide autorid, kuid aukiri anti kõigile osalenutele, keda oli seekord kümme.
Parimad autorid
Töid oli esitatud palju rohkem. Nagu võistluse eestvedaja Peeter Rahnel ütles, laekus nii mõneltki viis mulgikeelset luuletust. Rohkem polnud lubatud. Küll aga oli lubatud lisada jutukesi ning neidki saadeti omajagu.
Tööd esitati märgusõnaga, et žürii ei teaks, kes mida kirjutas. Keegi näiteks oli valinud endale nimeks Soome Tuuslar, aga teiste seas osalesid ka Eesel ja Ulgumulk.
"Võtke kohvi! Siin võib vabalt ringi käia – oleme ju kõik luulehuvilised," lausus Rahnel koosviibimise mitteametlikkust rõhutades. Laud oli kaetud: kõhu võis täis süüa Mulgi pudrust ja jagus plaadikooki, pealerüüpamiseks oli õunamahla.
/nginx/o/2025/02/17/16663235t1ha981.jpg)
Luule eest pälvisid erilise tunnustuse Ants Lond, Kristi Ilves, Vello Jaska ja Aino Pilt. Juttude eest kiideti iseäranis Kristi Ilvest, Robin Liiberit ja Kunnar Kukke. Nende töid avaldatakse ka mulgikeelses ajalehes Üitsainus Mulgimaa. Kui Rahnel käis esiti välja, et igalt autorilt läheb lehte üks töö, siis kohalolijad ja lehe toimetaja Kristi Ilves avaldasid usku, et sinna mahub ikka rohkem kirjatöid.
/nginx/o/2025/02/17/16663233t1hd571.jpg)
Esimese Pent Nurmekunna nimelise mulgimurdeliste kirjatööde võistluse parimaid tunnustati 2021. aastal. Sellest ajast on kogunenud juba hea patakas tekste. Rahneli sõnul on mõlgutatud ka mõtet parimad tekstid kokku köita. "Teeks kogumiku jaoks rahataotluse ja paneks siis parimatest parimad sisse," pani ta ette ning tunnustusi kätte andma kutsutud Mulgi vanem Kalle Vister teatas selle peale, et Mulgi meede ju niisuguse taotluse tarvis sobib.
Komm ja terekäsi
Selles, et niisugune võistlus aastate eest sündis, oli suur roll Aino Pildil. Peeter Rahnel ütles, et Aino Pilt oli Mõisakülas eesti keele õpetaja ning rääkis aina, et tuleb teha selline luulevõistlus keeleteadlase, polügloti ja mulgi murdes luuletaja Pent Nurmekunna auks.
Pilt on ka ise järjepidevalt võistlusele luulet saatnud ja selgi korral oli ta kohal. Ajakirjanikuga vestlust alustades päris ta naljaga pooleks: "Kas kõneleme või räägime?", viidates valikule mulgi ja kirjakeele vahel. Otsus sai siiski tehtud viimati mainitu kasuks, sest nagu ta tunnistas, on see mugavam: ega ta isegi ole juba 60 aastat iga päev mulgi keelt kõnelnud ja eks see niiviisi vaikselt unune.
/nginx/o/2025/02/17/16663236t1hd096.jpg)
"Aga olen kaheksandat põlve mulk," lausus Pilt ning jutustas, et kui kole sõjaaeg ja küüditamine vahele jätta, siis kasvas ta oma vanatädi juures. "Täta oli mulk ja kuna kõik teised olid Siberis, siis mina olin selles mulgikeelses keskkonnas."
Kui Pent Nurmekund sõjavangist koju oli saanud, käis ta ka Mulgimaal vanadelt tuttavatelt ja mulgi keele oskajatelt murdekeelt korjamas. Aino Pilt võis olla viie- või kuueaastane, kui temaga kohtus.
"Mis ma nüüd sellest tähele panna oskasin ... Aga ta sõitis jalgrattaga meile sinna kohale. Seljas olid valged linased riided ja külje peal suur tork," meenutas ta ja selgitas, et tork oli kott, mis muidu küll hobustele kaela pandi. "Sealt võttis ta kirjutusvahendid ning täiskasvanud hakkasid kahekesi kõnelema." Laps uudistas samal ajal jalgratast. "See oli ju põnev: sai kella anda ja uurida. Ega sellist olnud tol ajal ju iga päev näha."
Igatahes mäletab Pilt, et kui Nurmekund õuele saabus, teretas ta teda isegi kättpidi. Ja pärast, kui ära läks, andis talle ühe kommi. "See oli selline valges paberis, otsad teravad. Peal oli valge habemega taat, kaabu peas ja piip suus."
Kui ta siis hiljem kommi suhu oli pistnud, selgus, et see pole sugugi hea. "Siukest mina ei tahtnud. Täta siis ütles, et see on ju vehvermentsikomm."
See lugu juhtus aastal 1947 või 1948. 1950. aasta suvel oli Pent Nurmekund jälle tagasi, siis oli Aino Pilt juba koolitüdruk. Ajale omaselt hakkasid täiskasvanud Mulgi asja ajama omaette ja vaikselt. "Mind saadeti mustikale – meil oli mustikamets maja taga," jutustas Pilt. Pärast aga, enne, kui Nurmekund ära läks, oli ta tüdrukule öelnud, et too kunagi ei unustaks, et on mulk, ja et mulgi keel on kõige ilusam murre, mis Eestis üldse olla saab. "Andis veel pliiatsi ka – selline plekist torbik oli otsa pandud, et tina ära ei murduks – ja lillade kaantega vihiku."
Seda, kas just toonased juhtumised tõukasid teda eesti filoloogiat õppima, ei osanud Aino Pilt arvata. Märkis hoopis, et eks aeg olnud seesugune: tema ümber oli palju raamatuid ja küllaga veel neid, kes jutustasid lugusid ja laulsid. Tema ise läks esimesse klassi mulgikeelse sõnavaraga, mispeale õpetaja oli öelnud: "Sina, tüdruk, pead kõigepealt rääkima õppima."
Riim pole kerge tulema
"Rääkima" ta õppis, aga mulgi keel jäi kirjakeele kõrvale. Seekord saatis Aino Pilt võistlusele suisa viis luuletust. Ta märkis, et mulgi keeles luuletada pole sugugi lihtne, teinekord isegi vaat et võimatu. "Seal ei saa ju riimi panna. Mõte tuleb edasi anda, aga kui eesti keeles on riimuvad sõnad nagu "rõõm", "sõõm" ja "lõõm", siis mulgi keeles öeldakse neid asju ju hoopis teistmoodi. Ja ei saagi mõtet väljendada ..."
Et mulgikeelseid luuletusi ikka võistlusele on tulnud, on Pildi sõnul suur asi – ega selle keele oskajaid ju kuigi palju ole. "Mulgimaal oli see kõige hullem: põhirahvas küüditati. Palju on sisserännanuid mulgi keele oskajate asemel."
Olgu selle igapäevase kõnelemisega, kuidas on, aga Mulgi murde tundjaid õnneks jätkub. Seda näitab kas või asjaolu, et peale konkursil osalejate oli viieliikmeline žürii.
"Mina sain küll kõigest aru, mis kirjutati," ütles hindajate hulka kuulunud Halliste põhikooli klassiõpetaja Milvi Kull. Siiski tõdes temagi, et luuletamiseks Mulgi murre kõige lihtsam pole. "Väga hea meister peab olema." Liiati on luulevorm tema tähelepanekut mööda lastele keeruline ja selleks peab sõnavara rikas olema.
Seekordsel võistlusel oli kõige noorem osaleja 20-aastane Robin Liiber. Nagu Peeter Rahnel ütles, oli ka paar neljakümneohtu inimest, aga ülejäänud olid juba kuldses eas.
:format(webp)/nginx/o/2025/02/17/16663234t1h7dae.jpg)