Polli aiandusguru Elmar Zimmer jagab eksootilist istikukraami

Elmar Zimmeri jutu järgi on masu aianduses läbi ning sel kevadel valitseb istikute järele kõva nõudmine. Foto: Elmo Riig / Sakala

1970. aastatel Venemaal Mitšurini-nimelises instituudis aianduskõrghariduse saanud Elmar Zimmer puutus seal kokku põnevate ja vähe tuntud taimedega, mille vilju kõlbab süüa. Nüüd levitab ta neid Eestis.

Kaubaagendi kombel käib Zimmer kevaditi veoautoga mööda Eestimaad müügitrettidel, pajatab muhedaid jutte ning jagab asjalikke näpunäiteid. Oodatud külaline on ta näiteks Narva ja Saaremaa aiandushuviliste hulgas.

Paldiskis asub virsiku- ja aprikoosiparadiis

Peale viljapuude, marjapõõsaste ning teada-tuntud iluasjade pakub aednik viinamarja-, lodjapuu-, söödava kuslapuu, aktiniidia-, toompihlaka-, viirpuu- ja mitme teise kultuuri istikuid.

Viljandimaa suurima, Seedri puukooli kollektsioonis oli ka kümmekond aprikoosi- ja virsikupuu sorti. Kirjanduse järgi need rohkem kui 30-kraadist pakast ei talu, aga Elmar Zimmer katsetas ikka. Ta sai oma aeda korralikud nelja-viieaastased puud, mis kandsid suviti vilja, aga paraku läksid need paari aasta tagusel külmal talvel looja karja.

Nüüd käitub Seedri puukooli juht mõisnike kombel: nood kasvatasid aprikoose ja virsikuid triiphoones. Talveks viib ta nende potid hoidlasse, kevadel toob jälle kasvuhoonesse. «Tolmlemise ajal püüan uksed lahti hoida, et naabri mesilased pääseksid sugu tegema ja saaki oleks rohkem,» räägib ta.

Et viljad on imemaitsvad, väärib asi mässamist. Zimmeri teada leidub Eestis soodsamaidki piirkondi, kus poolmetsikud, seemnest kasvanud aprikoosi- ja virsikupuud edenevad ka õues: näiteks Saaremaal, Läänemaal, Pärnus, Tartus, Virumaal ning Tallinnas ja selle ümbruses.

Paldiskit võib pidada suisa paradiisiks: sealsel prügimäel on soojemas lohus lausa nende eksootiliste viljapuude võsa. Aiandusmees ütleb, et aprikoose ja virsikuid kodus viljeledes tasub valida tuulte eest kaitstud ja päikseline kasvukoht.

Aktiniidia ajab Miisu pöördesse

Zimmerite kassil Miisul on oma lemmikkultuur. Tema läheb pungade paisumise ajal aktiniidiapõõsaste lähedale sattudes kihevile. Eriti meeldib Miisule vängema lõhnaga isastaim.

«Kevadel mahlade liikumise aegu jooksevad siia kokku terve küla kassid ja võivad noored põõsad hävitada. Tundub, et nende jaoks on seal mingit tugeva toimega mõnuainet. Olles taime närinud, muutuvad kassid laisaks ning nende silmis on klaasistunud pilk,» pajatab Elmar Zimmer. «Eile, kui aktiniidiaistikuid koormasse panime, oli Miisu kohe platsis — pidime ta eemale kupatama.»

Et saaki saada, tuleb istutada kõrvuti isas- ja emastaimed. Aktiniidia on kiivi sugulane ning inimestele mõjub tema marjade söömine tervistavalt. Parematel sortidel on need nelja-viiegrammised, paraja karusmarja suurused.

Rohkem kui üheski teises viljas leidub neis C-vitamiini, üksainus mari katab inimese ööpäevase vajaduse. Peale selle on aktiniidias ohtralt teisigi kasulikke vitamiine ja bioaktiivseid aineid. Need marjad on suurepärased immuunsüsteemi tugevdajad, vererõhu alandajad ja seedetegevuse parandajad.

Zimmer rõhutab, et eespool öeldu kehtib siis, kui vilju ei kuumutata. Seedri puukooli rahvas laseb valminud marjad, mida rahvasuus kutsutakse põhjamaa kiiviks, mikseriga peeneks, katab suhkruga ning paneb sügavkülma — talvel hea võtta.

Kuigi kirjanduses soovitatakse aktiniidiat kasvatada poolvarjus, on puukooli juht märganud, et Eestis on ehk parem eelistada päikselisi kohti, sest varjus valmivad viljad pikaldaselt, kuu aja jooksul. Kui osa marju on valmis, peab Zimmer paremaks korjata põõsastelt kõik ning panna tooremad varjulisse kohta järelvalmima.

Söödav kuslapuu on Siberi avarustelt pärinev ime

Tähelepanuväärne on Kaug-Idast ja Siberi avarustelt pärit söödav kuslapuu. Venemaal aretatud sortidest edeneb osa kenasti ka Eestis. Elmar Zimmer peab neid meki poolest sarnaseks mustikaga, ainult et kuslapuuviljad olevat mahlasemad.  

Erinevalt mustikast saab neid viljeleda tavalisel aiamullal. Kuslapuumarjades on samuti ohtralt vitamiine, aga nende suurimaks väärtuseks nimetab aiandusmees seda, et need valmivad varem kui ükski teine Eesti marjakultuur.

«Oleme vilju saanud juba 30. mail, aga tavaliselt algab saagiaeg 10.—15. juuni paiku,» kõneleb Zimmer. Neist valmistatud moosi ütleb ta olevat imemaitsva.

Jaapanis olevat söödava kuslapuu marjad hea maitse ja oskusliku propageerimise tõttu nii nõutud, et neid ei suudeta piisavas koguses kasvatada. Chitose lennujaamas saavat spetsiaalsest poest osta šokolaadiga kaetud kuslapuumarju, marjakooki, marmelaadi, tarretist, keedist, mahla, kontsentraati, kihisevat jooki, veini, jäätist, jogurtit, nätsu, kompotti, tordikatet ja muud.

Seedri puukoolis müüakse ka lodjapuuistikuid. Harilik lodjapuu kasvab Lääne-Eestis ja saartel looduslikult, aga oma sordi sai Zimmer aastaid tagasi Lvovi katseaiast. Sealt toodu ei ole nii mõrkja viljaga kui see, mis on levinud meie looduses, ning annab rohkem saaki. Mõruduse vähendamiseks tuleks marju enne söömist siiski külmutada.

«Siberis asumisel viibinud inimesed kinnitavad, et jäid ellu just tänu nendele marjadele,» räägib Zimmer. «Neist tehakse mahla ja moosi ning kuivatatud viljadest valmistatakse jahu.»

Sammasõunapuud on mõnusad

Elmar Zimmerile on südamelähedased ka sammasõunapuud. Tema sõnutsi on need nunnud ja mõnusad. «Nad ei võta palju ruumi, sest viljad tulevad tihedalt tüve ümber ja võra maht on väike. Lätlased on aretanud nii suviseid, sügisesi kui talviseid sammasõunapuusorte ning Zimmeri kinnitust mööda on nende viljad oivalise maitse ja välimusega.

«Kes viitsib mängida, saab neid kasvatada ka potis ja viia maja ette iluks,» ütleb ta. Aia ehteks on Zimmeril pakkuda veel iluõunapuud «August Vaga», mis õitseb võimsalt ja on põneva värvigammaga.

Elmar Zimmeri sõnutsi on uusi asju katsetada väga põnev. Mees, keda sõbrad ja konkurendid nimetavad mõnikord naljatamisi valgeks juudiks, armastab ostjatega kõnelda ning neid aianduses harida.

Muu hulgas ütleb ta, et paljud uued õunasordid on senistest turuliidritest «Kuldrenetist» ja «Valgest klaarist» paremad. Esimene moodustab Seedri puukooli õunapuudest tervelt 50 protsenti, aga juhataja loodab, et lähitulevikus see muutub. Suured ketikauplused peaksid tema arvates samuti klientidega rohkem suhtlema. Praegu on enamasti nii, et ostja tuleb müügiplatsile ja võtab need istikud, mida juba tunneb.

Tema aed on tuntust kogunud ka naaberriikides. «Kõigepealt tulevad ostma lätlased, sest seal algab kevad varem. Hiljem saabuvad soomlased,» ei kurda peremees kliendipõuda. «Sel kevadel võib märgata, et aianduses on masu hakanud taanduma ja nõudlus kasvama, mistõttu mõnest sordist võib puudu tulla.»

Seedri puukool on juhi jutu järgi peaaegu 30 aastat istikuid pakkunud ja kvaliteedi nimel vaeva näinud ning nüüd annavad tuntus ja maine dividende. Paljud inimesed on muru taas üles kaevanud, et panna kasvama kapsaid, kaale ja muid köögivilju ning istutada viljapuid.

Ka Lääne-Euroopas olevat läinud moodi söögikraami ise kasvatada: inimesed tahavad olla kindlad, et toit on tervislik. Pealegi rahustab mullas mässamine Elmar Zimmeri kinnitust mööda mõnusasti närve.