:format(webp)/nginx/o/2018/02/26/7641829t1hcb6d.jpg)
/nginx/o/2012/04/24/1072034t1h6b6c.jpg)
18. aprillil alustas ansambel Paabel pärimusmuusika aidas oma uue plaadi «Üle järve» esitlustuuri. Helikandja nimilugu on Arno Tamme kirjutatud «Üle järve jää», millele andis nime ansambli ihukunstnik ja plaadi kujunduse autor Nerva.
Jäine õrnus ei mahu lihtsalt kaante vahele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontserdi algul saab meeleolukalt videoklipilt näha, kuidas plaati Tuhalaanes Andre Maakeri stuudios salvestati.
Lihtne ja keeruline
Köögipoolelt paistab higi ja pisaraid, rõõmu ja naudingut, kuid peamiselt noorte sõprust ja vastastikust hoolimist, mis kajastub ka nende muusikas ja lavasünergias.
Ansambli liider Sandra Sillamaa räägib, et viis tegevusaastat on bändi liikmeid kõvasti lähendanud ka laval: enam ei tõmmata üksteiselt vaipa alt, vaid ammutatakse eksimustest inspiratsiooni ja saadakse uut energiat. Nii arenevat lood pidevalt ning plaadile olevat jäädvustatud vaid hetk.
«Asi on sõpruses ja teadmises, et saan laval olles neid kõiki usaldada,» selgitab ta südamlikult.
Uus plaat on küpsem ja läbi komponeeritum kui kaks eelmist. See kajastub ka Paabeli lavaolekus: kunagise mäsu ja hulluse on asendanud enesesse ja muusikasse süüviv pilk.
«Paabel mängib keerulist muusikat nii, et seda on kerge kuulata,» arvab pillimeister ja muusikatundja Rait Pihlap. «Nad oleksid justkui puhunud õhupalli täis ilu ning isegi kui see kokku suruda, immitseb ilu kusagilt välja.»
Omaenda kogemusest võin öelda, et kohati oli nii ilus, et hakkas valus. Kaalukas osa on selles kihilisel ja ruumikal kõlapildil, mida otsides ansambli kitarrist Erko Niit on palju vaeva näinud.
Paabeli sihtrühm on lai. «Mu vanaemale meeldib samuti meie muusika,» kinnitab Sandra Sillamaa. On ju ansambel seadnud ka tema vanaemalt õpitud laule, mida varem üksnes pillimänguga piirdunud neiu nüüd üllatuslikult ise eest laulab.
Nüüdki on kohale tulnud vanemat publikut, kes, tõsi küll, eelistab muusikat nautida rõdul. Folgikontsertidel näeb lava ees peaasjalikult neide, kes soovivad sarmikaid meesartiste lähedalt näha. Sedapuhku domineerib kummatigi Sandra naiselik võlu, mis annab hästi edasi uue plaadi jäist õrnust.
Nagu ühest suust kinnitavad Sandra Sillamaa ja ansambli trummar Tõnu Tubli, et publik on bändile peegel ning kuulajate südamed avab ansambli enda avatus.
«Helivõnked liiguvad publikuni väga kiiresti ning muusik näeb kohe, kas ja kuidas kuulajad reageerivad,» selgitab Tubli. 17. aprillil interneti otsekontserdil olevat seetõttu olnud väga keeruline mängida. Paabelit ongi nimetatud kontsertbändiks.
«Kui oled kontserdil käinud, võib plaati kuulata olla mõneti mannetu,» kommenteerib Rait Pihlap. Selliseid mõtteid olen kuulnud ka varem: Paabel lihtsalt ei mahu kaante vahele ära.
Sürror-mürror puudu
«Midagi jäi justkui puudu,» arvavad Paabeli noored fännid. Järve habras hingus hakkab pragunema alles lisalugude ajal, mil pääseb lahti ansambli hästi tuntud sürror-mürror, kuid seegi mõjub mõnevõrra kammitsetult.
On tunda, et tehnilise küpsuse saavutanud bändi liikmed on ühtlasi avardunud vaimselt ja tunnetuslikult. Nende omaloomingust aimub midagi spirituaalset ning et sellest täit osa saada, peab arenema ka publik. Peagi viiendat tegevusaastat tähistav Paabel on lapseeast välja kasvanud, arvab ka Sandra Sillamaa.