/nginx/o/2025/02/11/16649917t1hdfb2.jpg)
Olin see tavaline nõukaaja lõpus sündinud laps, kes oli vaevu kõndima õppinud, kui sai pruuni kingapaela külge seotud koduvõtme kaela, ning kes seejärel päikesetõusul hajus ning loojangu ajal mudasena koju tagasi laekus.
Mõnikord mängisime teiste maja lastega kodu, mõnikord tegime pisut pättust. Kuigi kõik purkidega koju toodud konnad ja sisalikud kupatati tagasi soo peale, oli see ilus aeg. Kõik võõraste, eriti võõraste täiskasvanutega seotud ohud räägiti meile aga mitu korda üle.
Mitte ei mäleta, kas mulle internetiühenduse tekkides räägiti midagi ka sellest, et ära võõrastega liiga avameelselt suhtle. See oli ju kõigile täiesti uus keskkond. Küllap midagi siiski räägiti. Hiljuti tabasin end aga mõttelt, et vähemalt selles küsimuses on rollid justkui vahetunud. Alles hiljuti pidasin oma esivanematele järjekordse loengu kelmidest ja petistest, kes ei varitse tänaval, vaid pressivad end igale poole telefoni kaudu. Kokkuvõtvalt: "Võõrad on ohtlikud ning kui nad kommi pakuvad, ära vastu võta ja jookse minema!"