Võlgu omaenese lastele

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

ELAME VÕLAKRIISIS Euroopa võlgadeta väikeriigis. Väliselt ja vormiliselt ongi Eesti võrratult tubli. Aga kas ta on seda ka sisuliselt? Üle 63 000 lapse ja nooruki, seega tervelt veerand alla 18-aastastest inimlastest kasvab meil absoluutses vaesuses või vaesusriskis.

Viimaste aastate majandus­uperpallid on muutnud kitsamaks ennekõike laste — nemad veel ise enda eest seista ei saa — eluolu ja toimetuleku.

Ometi on iga inimese arengus ülitähtis roll kasvukeskkonnal: see määrab suuresti ära tema tuleviku ja ühiskonnas osalemise. Vaesuses sirgumine tähendab piiratud õppimisvõimalusi ja kesiseid sotsiaalseid kontakte, pahatihti ka tervisehädasid.

Kitsikusega kaasnevad ilmajäetus ja alandustunne ning kui alanduse mõõt saab täis, võib madala enesehinnanguga noor langeda sõltuvuskäitumisse, lüüa kõigele käega ning libiseda asotsiaalsele või koguni kuritegelikule teele.

JÄTKEM KORRAKSKI kõrvale stereotüüpne ettekujutus lapsevanemast, kes viib pisku lapsetoetuse raha otsejoones viinapoodi, ja mõelgem üksikvanemaga haritlasperele, kus ühest õpetajapalgast peab piisama äraelamiseks kolmele. On tõsiasi, et paljude tööl käivate üksikemade, vahel ka üksikisade sissetulekud on nii napid, et annavad üha paisuvate kommunaalkulude ajal õiguse taotleda toimetulekutoetust.

Viimati mainitu on meil 76 eurot 70 senti kuus, kusjuures igale järgmisele pereliikmele, ka kasvueas lapsele, on ette nähtud pisut üle 61 euro. Väsinud peaminister on, käsi südamel, tunnistanud, et 61 euroga pole võimalik toime tulla.

Ainuüksi igakuise minimaalse ostukorvi maksumus on 77.58 eurot. Toimetulekutoetuse arvestamine on ajale ja elukallidusele lootusetult jalgu jäänud: statistikaameti andmete järgi on üheliikmelise leibkonna kuu elatusmiinimum ehk absoluutse vaesuse piir praegu 180 eurot.

EUROOPA LIIDUS on Eesti jõudnud suurima ebavõrdsusega riikide sekka, kus vaeseima ja jõukaima detsiili tulude erinevus on üheksakordne.

Kas just see, et meie poliitika kujundajad ei tea midagi sendilugemise alandusest, polegi põhjus, miks lastega perede toimetulekuraskuste ala- või naeruvääristamiseks otsitakse ja leitakse üha uusi põhjendusi?

Vaesust on Eestis analüüsitud, samuti on ammuilma teada vaesusriski tegurid. Uuringud näitavad, et lastega pered on läbi aegade olnud kõige kaitsetum ühiskonnakiht. Laste vaesus ja noorte riskialdis käitumine on probleemid, mis ohustavad kogu ühiskonna kestvust — eriti meie vähese sündimuse ja suure väljarände taustal.

Riik peab vanemaid järglaste kasvatamisel toetama. Mitte ainult sellepärast, et nii nõuab ÜRO lapse õiguste konventsioon või et oleme juba 2006. aastal Euroopa Ülemkogus kohustunud võtma meetmeid, «et kiiresti ja oluliselt vähendada laste vaesust, tagades kõikidele lastele võrdsed võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust».

ET LEEVENDADA laste vaesust, tuleb tegutseda võimalikult kiiresti ja vähendada kahju, mida aasta või paarine arenguauk võib kasvueas lapsele ja noorukile tekitada.

Sotsiaaldemokraadid on riigikogus sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu täiendustega kolmandal katsel. Me taotleme, et riik maksaks universaalset toetust kõigile lastele.

Praegu on sellest sama hästi kui ilma jäetud just vaesuses elavad pered, kes vajavad hädasti iga eurot. Nimelt arvutatakse lapseraha nende toimetulekutoetusest maha.

On ülimalt piinlik, et seda kõigest 19 euro suurust summat peetakse toimetulekutoetust saavatele peredele paljuks. Nii 2009. kui 2011. aastal leidis valitsus, et see võtab emalt ja isalt isu tööd otsida või ei ole kooskõlas toimetulekutoetuse üldise loogikaga.

Ometi osutab majanduskoostöö ja arengu organisatsioon (OECD) 2010. aasta Eesti sotsiaalprogrammide analüüs tõigale, et seegi vähene, mis meil maksumaksja rahast perede toetamiseks läheb, makstakse ennekõike päris heal järjel olevatele inimestele. Kui Eestis kulub sotsiaaltoetustele 12,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine näitaja küünib 27 protsendini.

OLEME OMA lastele võlgu kaugelt rohkem kui igakuised 19 eurot, millest kõige haavatavamad on praegu ilma jäetud.

Aega viitmata tuleb hakata lastega peresid rohkem abistama, seades sisse töötu vanemaga, üksikvanemaga ja lasterikaste perede lisatoetused. Samuti vajavad nii vanemad kui lapsed senisest enam teenuseid. Riik ja omavalitsused peavad tegutsema selles elutähtsas valdkonnas koordineeritult ja jõuliselt.