/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/02/10/16645945t1h35a3.jpg)
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta neljapäevane Meta-ämber on kahjuks vaid üks osa Eesti poliitikute seas üha kasvavast harjumusest toetada välismaiseid netihiiglasi Eesti ajakirjandusväljaannete arvelt.
Ministeeriumi pressiteade kujutas ämbrikolinat muidugi rõõmukellade helinana. "Eesti andis sotsiaalmeediaplatvormi Meta kasutusse ligi 4 miljardit sõna" kuulutas pealkiri. Avalõik jätkas: "Facebooki ja Instagrami emafirma Meta võtab vastu eesti keele korpuse andmed, mis sisaldavad peaaegu 4 miljardit sõna. Sellega luuakse eeldused eesti keele ja kultuuri esindatuse kasvatamiseks kaasaaegsetes tehisintellekti mudelites." Milline üllameelsus Metalt meie pisikese keele sõnad vastu võtta!
Paraku unustas minister, et üle poole keelekorpusest moodustab autoriõigusega kaitstud ajakirjanduslik sisu, mille tasuta teisele äriorganisatsioonile andmisest ükski Eesti meediamaja huvitatud pole. Samuti selle, et suured keelemudelid on kuskilt meie sõnad juba niikuinii kätte saanud ja Eesti valitsuse ülesanne ei tohiks olla võõramaiste hiigelkorporatsioonide, vaid oma inimeste huvide kaitsmine. Paraku pole keelekorpusega juhtunu ainus näide sellest, kuidas maailma rikkaimatele eeliseid kandikul ette kantakse, vastutust aga omade käest nõutakse.
Enamik meie poliitikuid ja parteisid usub kõigest südamest demokraatiasse kui ainuvõimalikku maailmakorda. Ajakirjanikega suheldes rõhutatakse väga tugevalt ajakirjanduse tähtsust faktipõhise inforuumi hoidmises ja võrdse arvamusplatsi loomises, ilma milleta demokraatia ei toimi. Mõnikord tehakse seda tunnustava üleskutsena, teinekord kriitikanoolega, kui tuntakse – kas põhjusega või ilma –, et oleme kusagil mööda lasknud. Aga ikka siiralt.
Ometigi viivad parteid ja poliitikud üha rohkem valimisreklaami sotsiaalmeediaplatvormidele. Miks? Nagu üks Eesti tipp-poliitikuid hiljuti ausalt ütles: "Kontakti hind on kõige madalam."
Ma jätan praegu kõrvale selle, kas selle madala hinna eest saadakse ka seda kontakti, mida on lubatud, sest algoritmi sisse ei pääse piiluma keegi. See, et mina näen enda tellitud reklaami ja ka minu sõber seda näeb, ei pruugi sugugi tähendada, et seda näevad need inimesed, kes minu suhtlusringi ei kuulu.
Praegu oleks poliitikutel olulisem aga mõelda, miks see kontakti hind nii madal on.
Vahest seepärast, et hiigelplatvormid ei maksa Eestis peaaegu mingeid makse, aga viivad välja sadu miljoneid eurosid reklaamiraha? Võib-olla seepärast, et neil pole vaja kulutada seda raha Eesti avalikkusele oluliste teemade kajastamiseks? Võib-olla seepärast, et Facebook, X ja teised ei suurenda oma valeinfovastast võitlust, vaid on loobunud või loobumas sellestki piskust, mida nad seni teinud on, ja lasevad suvalisel jamal vabalt lennata? Võib-olla seepärast, et nad ei tekita võrdset arvamusplatsi, vaid kajakambreid? Võib-olla seepärast, et nad suruvad alla objektiivsete ajakirjandusväljaannete, aga ka näiteks ÜRO linke ja teevad nähtavamaks konflikti võimendavat sisu? Võib-olla seepärast, et me ei saa minna vajadusel Mark Zuckerbergi juurde selgitust nõudma, aga Eesti ajakirjandusväljaanded ei vastuta ainult seaduse, vaid ka ajakirjanduseetika koodeksi ees?
Eesti ajakirjandus on endiselt tugev, aga kui anda lõviosa reklaamituludest globaalsetele konkurentidele, jätta neilt maksud kogumata ja tagatipuks aidata ühismeediaplatvormidel ajakirjanduse loodud tekstide abil treenida tehisintellekti, mis suure tõenäosusega ühiskonnale olulise kvaliteetse sisu loomist veelgi õõnestab, jääb lugejate kanda järjest suurem osa ajakirjanduse tegemise kuludest. Ja kui raugeb lugeja jõud maksta, kahaneb ka ajakirjanduse jaks oma tööd hästi teha.
Washington Posti lipukiri ütleb, et demokraatia sureb pimeduses. Ameerikas ongi juba natuke hämaramaks läinud. Ehk peaksime meie eelkõige oma tuld põlemas hoidma, selle asemel et põletada raha võõras hiigellõkkes, mis meid niigi juba mitmest küljest kõrvetab? Selle odava kontakti hind võib väga kalliks osutuda.