FARIŠTAMO ELLER ⟩ Õigustatud ootus – kas üksnes ja ainult kasum iga hinna eest?

Pääsküla raba. Pilt on illustratiivne. Foto: Sander Ilvest

Mind üllatas president Alar Karise 23. jaanuaril sotsiaalmeediasse tehtud kanne, milles ta ütles maakonnalehtede peatoimetajatega kohtumise kokkuvõtteks: "Samuti rääkisime Eesti elu pidurdama hakanud vastuseisudest erinevatele arendusprojektidele."

Olen sellele nüüd tükk aega mõelnud ja ikka kahtlen, kas seisukoht, et arenguks peetakse peaasjalikult ainult hoonete ehitamist, erinevaid arendusi, tööstuste rajamist, tarbimist ja kulutamist, pole mitte poolik. Meie tarbimine ja kulutamine, tootmine ja ka raiskamine tuleb ju meie enda elukeskkonna, toimivate ökosüsteemide arvelt. On levinud ütlemine, et tasuta lõunaid ei ole, samuti on ka kõige muuga: mitte miski ei ole ega tule niisama, vaid ikka millegi või kellegi arvel. Ja areng tihti loodusressursside, seega looduskoosluste arvelt.  

Presidendi institutsiooni üks eesmärke on luua ja hoida Eesti ühiskonnas sidusust. Praeguses järjest rebenevas ühiskonnas on mõnel väljaütlemisel eriti suur kaal. Eesti elu ei pruugi pidurdada vastuseis arendusprojektidele, sest Eesti elu võiks olla ju nii palju enamat kui erinevad arendused. Eesti elu reklaamitakse väljaspool peaaegu alati sellega, et siin saab käia looduses, siin on ruumi, siin on looduse helid või vastupidi – vaikus. On linnud. On loomad. Siin elavad "korilased", kes käivad seenel ja marjul, siin on muinasjutulised vanad metsad. Igapäevaellu kuulub võimalus jalutada pargis, põlispuudeallee varju nautimine palaval suvepäeval, puu varju peitumine vihmavalangu ajal, lindude määramiseks äppide kasutamine ... Fred Jüssi sünniaastapäeva kuulutasid hiidlased ju lausa molutamise päevaks ja kutsusid üles sellest tegema rahvuspüha. Ehk see on see meie Eesti elu.