TEATRIARVUSTUS ⟩ Elumängu viimased partiid

"Džinnimängu" keskmes on kaks vanadekodu elanikku: endine edukas firmaomanik Martin Weller (Andres Tabun) ja endine majavalitseja Fonsia Dorsey (Luule Komissarov). Nad kohtuvad verandal ja alustavad kaardimängu nimega džinn. Foto: Annika Vihmann

"Džinnimäng" on otsekohene mõistulugu, milles tekstist olulisem on see, mis jääb ütlemata. Näidend on võitnud maineka Pulitzeri preemia, ometi on kogu selle sisu kohalejõudmise raskus näitlejate kanda ning võtmeks see, kas kahe osatäitja vaheline keemiline protsess käivitub. Luule Komissarovi ja Andres Tabuni näitlejatöö on hämmastavalt loomulik ning samas suurepäraselt läbi mõeldud. Võiks suisa arvata, et näidend on kirjutatud spetsiaalselt neile.

Pulitzeri preemia või​tis Donald Lee Coburni ​tragikomöödia "Džinnimäng"​ 1978. aastal ​ja selle esmalavastus Eestis oli 1984. aastal Ugala teatris.​ Tookord mängisid džinni Lisl Lindau ja Kaljo Kiisk ning takkapihta teavad ilmselt vähesed, kuidas need kaks suurepärast näitlejat, kes polnud ei Viljandi ega Ugalaga seotud, ikkagi koos lavale sattusid. 

Sedagi on keeruline öelda, kuidas olemuselt õhukesevõitu näidend sai üldse Pulitzeri preemia võita. Põhimõtteliselt ei juhtu selles ju midagi muud, kui et kaks vanainimest mängivad vanadekodu verandal kaarte.