Miks vanad popplaadid CD-dele ei jõua

Kui muu maailma muusikaäris on juba aastaid tooni andnud vanade albumite uued, digitaalselt töödeldud väljalasked, siis meil on hulk Eesti popi- ja rokiklassikasse kuuluvat muusikat seniajani üksnes kassettidel ja vinüülplaatidel.

Kui võtta kätte paremate sekka kuuluv (võib-olla koguni parim) eesti popmuusikat käsitlev raamat, Mart Juure koostatud «101 Eesti popmuusikaalbumit», tuleb tõdeda, et suurt osa seal loetletud plaate poest CD-na leida ei õnnestu.

Väike turg ja segased autorisuhted

Tõele au andes olgu lisatud, et märkimisväärne osa kõnealuseid lugusid on laserketastele siiski jõudnud, kuid mitmesugustes kogumikes. Aga nagu iga muusikafänn teab, on kogumik mõeldud eelkõige pealiskaudsele kuulajale ega suuda asendada terviklikku albumit.

Miks on meil asjad teistmoodi kui mujal maailmas? Mis takistab Eesti popmuusika kuldalbumeid taas välja andmast?

Arvatavasti Eesti edukaim plaadi- ja muusikaärimees Arne Valmis ütleb, et põhjusi on palju, kuid peamised takistused tulenevad Eesti väiksusest ja autoriõigustega seonduvast.

«Et enamik materjali on kogumikes olemas, jääks vana plaadi uus väljalase ikkagi fännitooteks, mille tiraaž piirdub tõenäoliselt 200—300-ga,» räägib Valmis. «Usun, et kasumist pole mõtet rääkida, pigem on kahtlane, kas asjaga nulli jõuab.»

Valmise arvates tasuks Eestis sellist taasavaldamist proovida võib-olla viie kuni seitsme plaadiga. «See on rohkem bändide endi teema: mõni tahab asja põhimõtte pärast ära teha, et endast märk maha jätta,» nendib ta.

Kui mõne omaaegse vinüülplaadi laserkettale panemine tasukski end majanduslikult ära, põrkaksid tegijad kokku järgmise probleemi, autoriõigustega. Läänes on asi olnud aastakümneid suhteliselt selge: õigused on plaadifirma käes ja kui see on omanikku vahetanud, lähevad üle uuele. Seevastu meie varasema materjali puhul valitseb autoriõigustes segadus.

Okupatsiooniajal andis vinüülplaate välja Nõukogude Liidu plaadifirma Melodija, mida enam ei eksisteeri. Kuhu jäid selle toodetud plaatide õigused, pole selge. Väidetavalt müüdi osa suure pakina mingile välisfirmale. Paljud fonogrammiõigused on televisiooni või raadio käes ning neid sealt osta läheks kulukaks.

Osa õigusi jäi ehk ka bändiliikmetele, aga nood võivad olla surnud või omavahel tülis. Valmis toob näiteks tõiga, et oli sunnitud jätma paar lugu, mida tahtis panna Ivo Linna kogumikplaadile, kõrvale puhtalt sellepärast, et neis oli tausta laulnud Jaak Joala.

Viimane pole paraku huvitatud, et tema loomingut ükskõik mis kujul välja antaks.
Valmis on nõus, et kogumik ei ole päris seesama mis tervikliku kontseptsiooniga reaplaat. Oma firma «Eesti kullafondi» sarja kogumikke koostades on ta proovinud jagada plaate teemade kaupa, et poleks päris pudru ja kapsad.

Kokkuvõttes ütleb Arne Valmis vanu plaate uuesti välja anda olevat nii keeruka, et enamjaolt ei tasu seda ette võtta. Ometi ei välista ta, et võib seda mõne plaadi puhul siiski katsetada.

Plaadid reklaamivad kontserte

Plaadifirma Records 2000 juht Peeter Kaljuste on üldjoontes sama meelt kui Arne Valmis. «Eesti plaaditurg on niikuinii väga väike, uusväljalasked pakuksid huvi iseäranis kitsale ringile,» nendib ka tema.

Kui üha väheneva müügi tingimustes toodetakse läänes plaate pigem kontsertide reklaamiks — tõeline raha teenitakse just seal —, siis meil ei tasu ka see end enamasti ära. Nii vähe on meid.

Paljud siinsed bändid, kelle plaadid 20—30 aastat tagasi välja lasti, paraku enam ei tegutsegi ning nii ei oleks uusväljalaskest abi ka kontserdipromona.

Kaljustegi peab teiseks takistuseks autoriõigusi: need on igal pool laiali ning kõigiga kooskõlastada on tülikas ja kulukas.

Kui kulukaks läheks selliste uusvanade plaatide väljaandmine, kui autoriõigustega oleksid asjad klaarid? Iga veidigi tõsisemalt tegutsev noortebänd suudab anda oma kulu ja kirjadega välja viiesajase tiraažiga plaadi, mille tegemiseks tuleb kulutada kallist stuudioaega. Kas ühe valmis plaadi digitaalne remasterdamine maksab siis nii palju?

Peeter Kaljuste hinnangul võib see olla uue plaadi lindistamisest viis kuni kümme korda odavam. «Palju oleneb ka kasutatava stuudio hinnast ja kvaliteedist,» lisab ta.

Arne Valmis arvab, et kümnekordne vahe on ehk veidike liialdatud, eriti kui lood tuleb välja osta Eesti Raadio õigusjärglaselt ERR-ilt.

Mida arvavad oma ammuse loomingu digikettale panemisest artistid? Legendaarse Ruja üks juhtfiguur Rein Rannap on nende omanimelise plaadi taas väljaandmise kohta käivat küsimust kuuldes siiralt üllatunud.

«Ma ei ole selle peale isegi mõelnud,» vastab ta. «Tegelikult on need lood, üks välja arvatud, kõik kogumikel olemas,» lisab ta põhjenduseks.

Rannap ütleb end mõtlevat rohkem uuele muusikale kui sellele, mis on juba olnud. Pealegi peaks plaatide väljaandmisega seonduv olema tema arvates teiste inimeste rida.

Eesti esimesel indie-bändil, Röövel Ööbikul ilmus 1989. aastal kooperatiivi Kuldnokk väljaantud esikkassett «Ilu». Muul kujul pole seda hiljem avaldatud. Bändi trummar raadiodiskor Raul Saaremets arvab, et seda ei peakski tegema. «Las mõni asi jääb oma aega,» täpsustab ta.

Saaremets ei näe mingit probleemi selles, et paljud plaadid pole laserkettana ilmunud. «CD on niikuinii lahkuv formaat. Usun, et viie aasta pärast see enam ei domineeri,» oletab ta. Kui lood on vinüülil olemas, ei kao need tema arvates kuhugi: see on seni kõige paremini säilinud helikandjatüüp.

Kassettidega on suurem mure

Melomaan Mart Juure meelest on paljude plaatide vinüüli- või kassetiformaati jäämine tekitanud meie popmuusikamällu siiski päris suure augu. «Melodija-aegsete vinüülidega polegi asi tõtt-öelda nii hull, sest neid lasti välja tohututes tiraažides,» arutleb ta. «Hoopis kehvem on lugu 1990. aastate algul ilmunud kassettide ja varaste CD-dega: neid on keeruline leida.» Juure sõnul on arhiivide kättesaadavus igas kultuuris normaalne nähtus.

Ta möönab, et oleks hea, kui kõik lood oleksid kas või failina kättesaadavad, aga füüsilisel, ümbrise ja vahelehtedega väljaandel on eriline võlu.

«Tänapäeva inimesed on küll harjunud kuulama muusikat lugude kaupa, kuid ükski kogumik ei asenda tervikliku reaplaadi atmosfääri,» räägib Juur.

«Olukord on kahetsusväärne, kuid arusaadav,» võtab ta teema kokku, ent rõhutab, et seda enam tuleb tunnustada neid, kes on viitsinud asja ette võtta ja oma varase loomingu uuel kujul välja anda.

Tagasi üles