LOOTUS PIDI kaduma viimasena, aga raske on öelda, kui kaua tuleb loota.
Kui kaua peab lootma?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapsest saati olen lootnud elada demokraatlikus, vabas riigis. Nime poolest oleme sinna jõudnud, aga paraku on demokraatia kiht nii õhuke, et võimuparteid võivad sellesse kirmekesse päevapealt prao lüüa.
Peaminister Andrus Ansipi rahameeste ideoloogia ongi viimase kolme valitsuse dirigeerimisel ületanud seni eestlases enam-vähem säilinud esiisade eetiliste arusaamade piirid.
Kahju, et kodanikualgatus oli iseseisvuse taastamise ajaks Siberi-hirmuga sootuks soikunud. Eesti kõrgelt arenenud ühistegevuslik põllumajandus sokutati algusest peale ekstensiivse arengu teele. See tühjendab viimaks kõik külad.
Järjest ilmekamaks saab, mida toob maailmale rahausk. Enne sõda valitses meil veel jumalausk. Mulle on andnud juurdlemiseks alust legendaarse Põltsamaa koguduse õpetaja Herbert Kuurme tähelepanek, kuidas soomlased 1939. aastal oma esindajad vastuseks Moskva ultimaatumile läbirääkimistele saatsid.
Soomlastele Stalini tingimustele vastamiseks antud kindlad juhtnöörid ei meeldinud Moskvale põrmugi ja Venemaa vallandas Talvesõja. Ehkki suurte kaotuste hinnaga, säilitas meie põhjanaaber ometi vabaduse. Pean põhjuseks seda, et saadikuid Moskvasse saates laskus rahvahulk jaamas põlvili ja palus riigile armu.
KUI PALUME, siis meile antakse — nii õpetab kirik. Eestlased seda ei teinud. Võib-olla jäi rahva palvejõust puudu, aga president Konstantin Päts püüdis halvimat, verevalamist ära hoida: suurriik Poola oli ju enne Moskva läbirääkimisi juba Saksa- ja Venemaa vahel salasobinguga ära jaotatud ning veriselt vallutatud.
Võib ehk vaielda, kuid Venemaa sõjaõnn naasis pärast seda, kui kirikute lammutaja viimases hädas ise kirikult toetust palus.
Nüüd oleme jõudnud oma usuhoolimatusega lausa koomilisse seisu: osa riigikogu liikmeid ja isegi president toetasid Moskva kirikut teotanud noorte ansamblit, et seda ei karistataks liiga karmilt. Tüdrukud tantsisid ikonostaasil ja laulsid rõvedaid Putini-vastaseid laule. Usklike silmis oli see siivutu.
Nende toetajad võitlevat suurriigi sõnavabaduse eest, aga rääkida sõnavabaduse kaitsmisest kiriku rüvetamise valguses mõjub jahmatamapanevalt. Väike riik peaks keerama ebaeetilisele suurele selja, sest sellisega ei tule isegi kaubavahetusest head nahka. Teised suured riigid paraku hoiduvad selle kohta sõna võtmast.
KUID LOOTMA peab ning häid märke kodanikualgatuses on. Näiteks Pühajärve põhikool jäeti lapsevanemate vastuoleku tõttu alles. Õhus on ka arstide streik — ikka elatise teenimise normaliseerimiseks.
Valitsejad tavatsevad sellistel puhkudel küsida, missugustelt eelarveridadelt on võimalik raha leida. Ajaleht «Äripäev» on lubanud peale teedeameti laristamise päevavalgele tuua teisigi samasuguseid juhtumeid, järelikult on meil raha küll!
Aeg annab alati arutust. Usuõpetus ja kirik ei ole kivinenud, kirikut tuleb austada. Kui maailm kas või ühegi päeva kuulaks kirikut, oleksid sellest vallandunud headus ja hüved mõõtmatud.