REPLIIK ⟩ Bussis häälitsemine

Kolleeg kirjutas nädal tagasi repliigi, kuidas vana-aastaõhtul sõitis maaliinibussis pensionär koos kahe väikese tüdrukuga, kes hakkasid järsku laulma, mille peale tüdinud moega bussijuht urises, et bussis on häälitsemine keelatud.

Kui olin selle repliigi lõpuni lugenud, tundsin õige varsti, et mina saan bussijuhist aru ja tema urinat hukka ei mõista. Kes teab, kui kaua oli sohvri tööpäeva juba kestnud, ehk oli ta enne pidanud taluma sõitjate lärmi või suisa vastikut käitumist. Lõpuks tuleb piir ette.

Oleksin mina bussijuht, sooviksin ka ise liiklusele keskenduda. Selge see, et vahel mõni sõitja räägib, aga viisakas inimene teeb seda vaikselt. Isegi sulnis lastelaul ei ole liinibussis kohane. Sõidukijuhi tähelepanu ei tohi häirida.

Mulle meenub 2017. aasta reis Ameerika Ühendriikidesse, kus buss ootas väljumist Philadelphiast New Yorki. Kõik tundus tavaline, kui järsku astus sõidukisse reisisaatja olemusega korpulentne neegrinaine, kes lajatas karmilt, et buss ei liigu kuhugi, kui sõitjad vait ei jää. Mina ei kuulnud ühtki häirivat heli, aga reisisaatja pahandas veel mitu korda. Lõpuks saabus piisav vaikus temagi jaoks ning buss jõudis õigel ajal New Yorki.