Kui sõber lahkub, liiatigi ebaõiglaselt vara, on hingel raske ... Ometi – kui on tunne, et võlg vajab tasumist ning ütlemata jäänud olulised sõnad avaldamist, saab järelhüüdega tänades ju kergem.
Sulev, Sa oled olnud imetlusväärne mees. Võluv, heatahtlik, suure ning andestava südamega ning pööraselt andekas.
Me oleme Sinuga koos elanud kirglikke ning lausa boheemlaslikke aegu Jakobsoni tänav 43 ühika aegadest saati. Sinu mahedalt leebe mõistatuslikkus ning belmondolik naeratus põhjustasid rahutusi väga paljude kooliõdede südameis. Tõsi – mitte vaid kooliõdede omades. Olen näinud Su sügavat ning talendikat sarmi süütamas igatsevaid pilke paljudes paikades üle kogu Eestimaa – kõikjal, kuhu pillimäng ja esinemised meid koos viia võisid. Su teravmeelne ning peenekoeline naljasoon ja meeldiv suhtlusmaneer võlusid ka kõige karvasema tujuga möirapulle ning tegid nad taltsaks ja sõbralikuks.
Ning need Sinu kitarrisoolod ... Need rifid ... Lõuna-Eesti kõige kõvemad pundid ei igatsenud asjata Sind endi hulka. C-7, Jää-äär, Jääboiler, Ummamuudu, Oort ning isegi meie oma Alle-aa, kui üles tähendada vaid mõningaid. Mäletan kord, kuidas meie ühise sõbra väga meeleolukas pulmas, mida peeti Viiratsi sööklas, lajatasid pidustuste üsna hilises faasis (ja mis salata – sellele vastavas konditsioonis) niisuguse kitarripassaaži, et Jeff Beck ning Ritchie Blackmore olnuks kadedusest vöödilised. See sööbis oma spontaansuses ning ülevoolavas muusikakires mällu ning püsib seal tänini.
Sulev, ma olen Sulle seda öelnud ja kirjutan siin kõikide jaoks uuesti: see, kuidas Sina oskasid õigeid inimesi ära tunda ning neid omavahel kokku viia, on erakordne anne. Viljandi pärimusmuusika festivali ülesehitamise käigus Sinu kaudu hangitud sidemed, Sinult saadud nõuanded olid strateegilise ja üliolulise mõjuga.