/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2024/12/30/16570068t1h8215.jpg)
Kas õnnestub veel söögiseeni leida, kui sooja sügise järel on üle käinud paar lume- ja jaheduselainet? See mõte ei andnud rahu ning sisetunne ajaski 28. detsembril metsa seenele.
Talvine jalutuskäik seeneämbriga
Hommikul ärgates oli õues kaks sooja kraadi, metsa jõudes näitas auto termomeeter korraks ühe pügala ja siis jälle kaks kraadi. Mõne tunni pärast koju sõites oli sooja kolme-nelja kraadi vahel. Ilm oli tegelikult ilus. Taevast kattis hall kardin, mis kohati pigem hele kui tume. Metsa sõites oli taeva ühes nurgas hallus kergelt rebenenud ja paistis sinistki. Samas jõudsime uttu ja taas mähkus kõiki mõnusalt halli. Vihma tuli mõni tiba metsas, kuid sedagi vaid nii põgusalt, et poleks peaaegu tähelegi pannud. Tuul oli vaikne, õigemini polnudki teda tunda. Kaunis!
Aga muide, ühel metsateel oli mitu loiku jääs. Ju siis oli seal öösel külm külas läinud, sest eelmistel päevadel valitses soojem ilm. Lund nägin mõnes väikeses kuhjas, mis oli tee ääres siia-sinna lükatud.
Ja kuidas meil läks? Väga hästi! Metsa kutsunud tung ei petnud. Paari tunni jalutuskäiguga saime kahe peale 260 grammi puhast saaki. Kindlasti leidnuks söögikõlbulikke seeni märgatavalt rohkem, aga paraku oli tarvis tagasi linna sõita.
Kes korvi jõudsid? Peamiselt lehter-kukeseened, mis nägid hilist aega ning vahepealset külma ja lund arvestades päris kõbusad välja. Lisaks mõni harilik kukeseen, mõni sügis-limanutt ja mõni puidu-sametkõrges. Mõnda väikest ilusat seent nägime veel, aga neid liigitada ei osanud.
Ühes paigas hakkasid sambla sees silma põdra jäljed. Ju oli suur loom alles äsja sealt läinud.
Ma olen seenel käinud ja söögiseeni leidnud aasta igal kuul, ehkki mitte tänavu. Korra varem olen käinud jõulude paiku, aga kalendriaastat arvestades oli 28. detsember nüüd meie seltskonnal aasta kõige hilisem käik.
/nginx/o/2024/12/30/16570069t1h4fbe.jpg)