VABA MÕTE ⟩ Positiivse mõtlemise õppetunnid

Triin Loide, Sakala arvamustoimetaja Foto: Elmo Riig/Sakala

Ma pole suurem asi jõulu- ega üldse pühade inimene, kuigi küünlad ja kohevad lumemütsikesed puudel panevad hinges midagi helisema küll. Lumemütsikestega on praegu kehvasti, just käisin õues ja panin tähele, et maja kõrvalt saaks värsket võilille salatisse noppida. Keeruline on ka ühendada ülevaid meeleolusid, mida pühad tekitavad või peaks tekitama, sellega, mis pühadele järgneb.

Võtad uudised lahti ja hakkad lugema. Ühes peres sai naine peksa, sest lauale pandud kapsas oli külmaks läinud. Teises peres viis tüli jõuluõhtul selleni, et mees lõi naist sülearvutiga pähe. Üks isa lõi oma last, sest too ei olnud kinkidega rahul. Tartus läks üks naisterahvas oma kolmeaastase lapsega meestuttava juurde alkoholi jooma, jõi end pildituks ja mees viskas ta koos lapsega majast välja. Koduteel ei suutnud naine õieti kõndidagi ning oksendas ja ropendas. Samal ajal püüdis nuttev laps emast kaugemale põgeneda. Õnneks nägi üks mööduja asja pealt ja sekkus. Seejärel tuleb riburada pidi teateid vargustest, sest paljud majad on ju tühjad: jõulud on teatavasti aeg perega koosolemiseks ...

Elu sellised tahud ei muuda muidugi olematuks säravaid silmi ja hinges hõõguvat hella tunnet, kui mõtled omaenda perele. Olgu see siis pealegi arvult tilluke ning suuresti hallipäine nagu näiteks minu oma. Solidaarsusest musta masendusse langeda oleks sama mõttetu kui nõuda peksasaanud naiselt, et ta ei oleks kurb, sest kuskil on keegi õnnelik.