Jagan teiega jõuluõhtul kolme mõtet meile Jumala poolt kingitud elu kohta – elusama elu kohta, mida Jeesus on tulnud meile ilmutama, avalikuks ja võimalikuks tegema. Need kolm mõtet olgu ühtlasi minu jõulusoovid ja -palved meile kõigile tänavusteks pühadeks ja algavaks aastaks: need on vaikus ja jõudeolek, andestamine ja leppimine ning tänulikkus.
Esmalt, vaikus ja jõudeolek, mida paljudel meist alatasa napib. Kui Jeesus räägib varastest, siis küllap on neid inimesi, olukordi ja suhteid, mis meie aega, elujõudu ja -rõõmu röövivad, meie elus piisavalt. Kui kõigile neile oma tunde, minuteid ja aastaid puistata, siis võime olla varsti tühjakspigistatud sidrunid.
Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar kirjutab: "Ülekoormus on saatanast. Vaikimine ja süvenemine on jumalikud, sest need loovad tegevusrõõmu. Kui on pühendumiseks mahti, saab asju teha passiooniga. Kui on ülekoormus, siis muutuvad ka muidu meeldivad tegevused tüütuks kohustuseks. Kõige ilusam hääl on vaikus, sest see korrastab."
Paljud meist, kuigi mitte kõik, elavad kroonilises ajanappuses, ülekoormatuses ja sellega kaasnevas pealiskaudsuses. Napib aega ja oskust süvenemiseks, kuulamiseks, mõtlemiseks, tundmiseks. Asjad on vaja lihtsalt ära teha, sest järgmised ärategemist vajavad asjad juba ootavad.
Küsimus ei ole lihtsalt efektiivsemas ajajuhtimises või prioriseerimises, vaid oma elus ruumi tegemises vaikusele, tühjusele, peatumisele, puhkamisele, logelemisele. Just see on ka sabati või hingamispäeva muistne mõte, eraldada igal nädalal 24-tunnine ajavahemik, mil ei tehta tööd, ei olda tõhusad, ei kavandata, plaanitseta, otsustata, analüüsita, vaid lihtsalt ollakse, nauditakse head sööki, ilusat ilma, põnevat raamatut, üksteise seltsi.