PIISKOP MARKO TIITUS ⟩ Et meie elus oleks jõudehetki, leppimist ja tänulikkust

Advendiküünla süütamine Viljandis Vabaduse platsil 1. detsembril. Pildil on piiskop Marko Tiitus. Foto: Elmo Riig

Jeesus ütleb: "Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." (Johannese evangeelium 10:9-10)

Kui sadades pühakodades üle Eestimaa on täna kuuldud jõuluevangeeliumi ning lauldud vanu ja ometigi igihaljaid jõululaule, siis püütakse neis kirjeldada seda, kuidas Jumal, kõige oleva ja elava Looja ning algallikas, tuli kord aastatuhandete eest inimesena sellesse maailma. Ilmselt puudutavad ja kõnetavad meid selles loos erinevad detailid, kuid olulisem sellest, kuidas nood sündmused täpselt aset leidsid, on küsimus: miks Jumal sai inimeseks, miks Ta tuli sellesse maailma ja miks just sellisel viisil? 

Sellele küsimusele vastamiseks ei saa me aga piirduda üksnes Kristuse sünnilooga, vaid peame paratamatult vaatama sellele, milline oli Tema elu ja kuulutus, missioon ja teod, surm ja ülestõusmine, millist sõnumit Ta tuli meile tooma ja millist teed näitama. Sellele küsimusele ei saa muidugi vastata ühe lause või ühe jutlusega, vaid sellest kõneldakse erinevatelt vaatenurkadelt igal kirikupühal ja pühapäeval, sellele küsimusele otsime vastust kogu oma elu. Sest küsimus Jeesuse isikust, õpetusest ja missioonist on ühtlasi küsimus meist endist: kes oleme meie ise ning milline peaks olema ja võiks olla meie elu.

Johannese evangeeliumi 10. peatükis ütleb Jeesus, et Ta on tulnud selleks, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Olen ühe osa sellest lausest valinud oma piiskopivapi motoks: ut vitam haebant (ladina k "et neil oleks elu"), sest mulle tundub, et Jeesus tahab neis sõnades öelda meile midagi väga olulist, lausa keskset kogu ristiusus. 

Kui Jumal sündis inimeseks, võttis enesele inimliku olemuse ja elas inimese elu, siis ainult seetõttu, et Ta peab inimest ja inimelu millekski ääretult kalliks ja hinnaliseks ning tahab, et meie isegi oma elu kalliks ja hinnaliseks peaksime. Et me mõistaksime –midagi olulisemat meil ei ole kui elu, mis meile siin ajas ja ruumis on antud. Ja kui Jeesus lisab juurde, et Ta tahab anda meile seda elu ülirohkesti, siis küllap mõistame sedagi, et siin ei ole jutt mitte lihtsalt pikast elueast, isegi mitte tervena elatud aastatest. Sest kui see oleks nii, siis peaksime tõdema, et kaua elatud elu on ühtlasi kordaläinud ja rahuldustpakkuv. Aga elu ei hinnata pikkuse, vaid sisu järgi, nagu ütleb Seneca, ja me ei saa sugugi väita, et just pikad elud oleksid alati kõige õnnelikumad, õnnestunumad ja kõige jälgijätvamad. 

Elus peab olema veel midagi, mis teeb selle elamisväärseks, hinnaliseks, viljakaks, ja just seda on Jumal oma Pojas tahtnud meile näidata, avada ja meid sellesse juhtida. Selles mõttes on Jeesus meile ka ukseks, et me Tema kaudu võiksime liikuda uutele elu ja olemise tasanditele, leida karjamaid, kus meie hing, ihu ja vaim saavad toitu ja kosutust ning meie elu osaduses Jumala ja kogu looduga muutub elavaks, ülirohkeks, külluslikuks – muutub igaveseks elus, nagu seda nimetab Piibel, mida isegi surm ei suuda meilt riisuda.

Jagan teiega jõuluõhtul kolme mõtet meile Jumala poolt kingitud elu kohta – elusama elu kohta, mida Jeesus on tulnud meile ilmutama, avalikuks ja võimalikuks tegema. Need kolm mõtet olgu ühtlasi minu jõulusoovid ja -palved meile kõigile tänavusteks pühadeks ja algavaks aastaks: need on vaikus ja jõudeolek, andestamine ja leppimine ning tänulikkus.

Esmalt, vaikus ja jõudeolek, mida paljudel meist alatasa napib. Kui Jeesus räägib varastest, siis küllap on neid inimesi, olukordi ja suhteid, mis meie aega, elujõudu ja -rõõmu röövivad, meie elus piisavalt. Kui kõigile neile oma tunde, minuteid ja aastaid puistata, siis võime olla varsti tühjakspigistatud sidrunid. 

Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar kirjutab: "Ülekoormus on saatanast. Vaikimine ja süvenemine on jumalikud, sest need loovad tegevusrõõmu. Kui on pühendumiseks mahti, saab asju teha passiooniga. Kui on ülekoormus, siis muutuvad ka muidu meeldivad tegevused tüütuks kohustuseks. Kõige ilusam hääl on vaikus, sest see korrastab."

Paljud meist, kuigi mitte kõik, elavad kroonilises ajanappuses, ülekoormatuses ja sellega kaasnevas pealiskaudsuses. Napib aega ja oskust süvenemiseks, kuulamiseks, mõtlemiseks, tundmiseks. Asjad on vaja lihtsalt ära teha, sest järgmised ärategemist vajavad asjad juba ootavad. 

Küsimus ei ole lihtsalt efektiivsemas ajajuhtimises või prioriseerimises, vaid oma elus ruumi tegemises vaikusele, tühjusele, peatumisele, puhkamisele, logelemisele. Just see on ka sabati või hingamispäeva muistne mõte, eraldada igal nädalal 24-tunnine ajavahemik, mil ei tehta tööd, ei olda tõhusad, ei kavandata, plaanitseta, otsustata, analüüsita, vaid lihtsalt ollakse, nauditakse head sööki, ilusat ilma, põnevat raamatut, üksteise seltsi.

Selleks, et me võiksime tõepoolest elada, leida jõululapses uks, kust käia sisse ja välja ning rännata aasadel ja metsades, vajame me aega iseendale, aega vaikuseks ja rahuks, selginemiseks ja kirgastumiseks, oma tunnete tundmiseks ja oma mõtete mõtlemiseks, süvenemiseks ja settimiseks. Kinkigem iseendale seda aega, sest selleks on Jumal kinkinud meile elu.

Teiseks, andestamine ja leppimine. Jõulud on lootuse püha, sest nad kuulutavad meile, et sellel maailmal on lootus just tema ebatäiuslikkuses ja vastuoludes. Sest maailm ei ole valmis ja meie ise ei ole valmis. Oleme kasvamises, oleme saamises, oleme oma teekonna ja oma loo keskel. See lugu jätkub, aga nüüd juba koos Jumalaga, kes on selles loos ja selles maailmas koos meiega.

Jõulude väljakutse on leppida selle maailma ja iseenda poolikuse, varju ning ebatäiuslikkusega. See tähendab loobumist perfektsionismist, täiuseihalusest, soovunelmatest. See tähendab elu ja inimeste võtmist sellistena, nagu nad on, ja nende armastamist sellisena, nagu nad on. Sest Jumal tuli siia maailma mitte sellepärast, et me seda vääriksime, vaid armastusest meie vastu. 

Leppimise ja armastuse teine pool on andekspalumine ja andeksandmine. See on, mida meie saame teha, ja see on õigupoolest jõulurahu mõte. Üks lihtne lause "anna mulle andeks" on rohkem väärt kui tundide või lehekülgede pikkused eneseõigustused. Kaasinimesele andeksandmine, talle heatahtlikkuse osutamine tema puudustele ja poolikusele vaatamata on väärtuslikum kink kui see, mida saame poest osta või ise valmis meisterdada.  See on ka parim kingitus, mida saame teha iseendale.

Kolmandaks, tänulikkus, mis peaks olema üks uskliku või religioosse inimese põhilisi hoiakuid. Tabavalt on seda kirjeldanud Vastseliina koguduse diakon Jaanus Torrim: "Teesklematu tänulikkus kuulub inimliku küpsuse juurde, ta on nende loomulik hoiak, kes on kogenud, et ei suuda iial elada omaenese jõust, et neile pigem alati parim kingitakse. See ei ole enese jõu alahindamine, kui me ei looda olla kõikvõimsad ja mõistame, et oleme vaid osakene Jumala loodud universumist. Meie elu on aina kingitud elu – selle tõdemine näitab meile ühtaegu nii seotust kui vabadust. Tänu läte ei ole inimeses, vaid on Jumalas ja tema teeb meid tänulikuks ning täidab meie südame tänulikkusega. See, et me oleme, millised me oleme, või et võime hingata, tunda ja töötada, ei ole sugugi endastmõistetav, vaid imetlemist väärt. Ja selle eest tuleb olla tänulik. Ja kui me kaotaksime kõik ja meid ei olekski olemas ja kui seda maailma ei oleks üldse olemas, siis ega sellest palju ei sõltuks midagi. Kõige tähtsam on see, et Jumal on olemas ja kui Tema on tahtnud, et ka sina oleksid olemas ja mina olen olemas, siis on tänu ainus vastus sellele imele."

Soovin Sulle jõulurahu vana keldi palve sõnadega:

Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu,

olgu sul voogava õhu sügav rahu,

olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu,

olgu sul paistvate tähtede sügav rahu,

olgu sul rahu andva Poja sügav rahu.