Lumikassike Pätu ja seitse hooldajatädi ehk Kuidas Viljandi hoolekandekeskuses elab maakonna kõige ärahellitatum eakas

Viljandi hoolekandekeskuses elab sellest suvest kass Pätu. Töötajad pakkusid talle kodu pärast seda, kui hooldekodu kõrval seisev sotsiaalmaja suleti ja tema omanik oli sunnitud ära kolima. Foto: Kristi Markov

Alustuseks tuleb ära klaarida, et Pätu pole tegelikult sugugi kassipoeg, vaid juba üsna soliidses eas ja väga väärikas, väljapeetud daam uhkes valges kasukas. Päris igaühe sülle ta ei roni. Kõigepealt ta vaatab, seejärel nuusutab su mõtlikult üle, siis seab ennast sisse sinust mõne meetri kaugusele ning vaatleb sind oma roheliste silmadega mõnevõrra skeptiliselt. Justkui küsiks: "Vabandage, aga kas teil oli asja ka …?"

Pätu ei ole mõni kohalik kuulsus, nagu sotsiaalmeedia ajastul mõnedki kassid on, tal ei ole oma Facebooki lehte ega turistidele sissekannet Google Mapsi rakenduses. Juhuse tahtel jõudis jutt temast aga minugi kõrvu: räägiti, et hoolekandekeskuses olevat üks tore valge loom, kellel küll kurvavõitu minevik, aga igati tore olevik ja ilmselt ka tulevik. Paar möödaminnes ja muu jutu sees poetatud lauset läksid esialgu meelest, aga hiljem jäid kummitama. Kes on see Pätu ja miks ta elab Viljandi hoolekandekeskuses?

Kui vana see tänavu suvel end Viljandi hooldekodus sisse seadnud loomake täpselt on, ei oska tegelikult keegi öelda. Ta ei ole esimeses nooruses, seda kindlasti mitte, vähemalt kaheksa-üheksa aastat on tema kahusel turjal. Just nii kaugele ulatub hoolekandekeskuses aastaid elanud ja töötanud inimeste mälu. Nii et eakas kass sattus hooldekodusse elama ...