Essee: Kahtlemine võib tähendada ka seda, et vastuse hind tõuseb

Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

Ajaloo-uurimises — aga Viljandi on sõjaajaloo uurimises tugev ja viljakas keskus — ei ole fraas «ajalugu võib olla julm» postulaat ega printsiip. See on mulje. Isesuguses sõnastuses on seda muljet armastanud korrata nüüdne haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Tema kui loodusteadlase vaatekohalt «nii on».

Ometi võib ajalugu, «nagu see tegelikult oli», olla tuntud inglase Thomas Carlyle'i (1795—1881) niisama nimeka kaasaegse, sakslase Leopold von Ranke (1795—1886) arvates ka pastelselt lüüriline.

Paarkümmend aastat tagasi küsis nüüdne põllumajandusettevõtja Kalev Kreegipuu (Mooste) minult, kas ta peaks astuma Keskerakonda, kuhu teda kutsuti. Vastasin, et ei: vastasel korral ei saa temaga koos töötada, sest ta kaotab iseseisvuse.

Umbes kuu aega tagasi uuris riigikogu aseesimees Jüri Ratas, kas ta peaks Keskerakonnast lahkuma. Ta ei uurinud seda otse, vaid usaldusisiku kaudu, kuid teadis, kellelt vastust soovib, ja oli kindel, et küsimus edastatakse õigele inimesele.

Seekord ütlesin, et ärgu lahkugu, sest tal on pooleli mitu suurt asja, mida üksi ära ei tee, aga mis on pigem keskerakondlikud kui isiklikud. Kui Jüri Ratas erakonnast lahkuks, varastaks ta omaenese partei tagant.

Öeldes kord nii, kord naa, olingi pastelne.

See kõik võiks jääda seljataha, kui päevakorda poleks tõusnud kaks küsimust, milles oleks pisut kummaline inimesi instrueerida.

Üks seisneb selles, kuidas peaks Narva elama Eesti moodi. Imelik! Kui Peipsi-äärne vanausuline elab XVII sajandi moodi, peetakse seda loomulikuks, ent kui Narva elab Euroopa Liidu moodi, siis see on vale. Ajutise kontrolljoone järgi asub Narva vaieldamatult Euroopa Liidus, see ei ole uus uus Venemaa.

Kõneldakse, et Narvas on liiga vähe Eesti riiki — mitte põhiseaduslikul põhjal, vaid keskvõimu tähenduses. Meiesuguste mäletamist mööda korrutasid tsentristlikud sotsiaaldemokraadid kunagi, et riik on halb peremees.

Kuidas ta siis nüüd Narvas järsku heaks hakkab? Mismoodi on võimalik, et Raadil käib Eesti Rahva Muuseum Euroopa Liidulegi üle jõu, kuid Kreenholmi saarele sisekaitseakadeemiat teha on igati taskukohane? Kui see valmiks, oleks koos üliõpilaste, õppejõudude ja muu personaliga Narva jõel terve pataljon Eesti riiki.

Teine küsimus: missuguse profiili saab tegelikkuses Isamaa ja Res Publica Liit (IRL), et vähemalt see nimigi maksaks rohkem kui sõim ja tänitamine või umbusaldamine? Nimega maksta oleks väga odav, sest tõeliselt maksab tegu.

Oleksin üsna rahul, kui uus põlvkond Eesti poliitikuid tunneks peale selle, et oskab võimu ära kasutada ja riigipirukat nosida, ka põhimõisteid ja poliitilist ajalugu põhjalikumalt kui päevauudiste tasemel.

Ma ei pea silmas paberil olevaid, vaid argielu põhimõisteid. Kuidas saab Jõgevalt Tartusse tööle sõitev Urve hoida väikesed oma kodukulud, kui elab Tartus venna riidekapi taga? Seda saab teha vend, kuid jutt on Urvest (nimi ei ole välja mõeldud). Sotsiaalmaja on vasakpoolne põhimõiste, aga Urve ei vaja uut vasakpoolsust, sest tal ei ole vasak külg halvatud. Ta tahab riidekapi tagant välja, sestap ei sobi talle üleskutse «Kodukulud alla!».

Seal kapi taga peitub üks IRL-i probleem. Ka sellel parteil on kalduvus ühiskonda seisuslikult segregeerida. Lohutus, et sedasama teevad teisedki, on kesine ning veel hullem on populism ehk poliitiline igaühele-midagi soovikontsert.

Kodukulud alla! Kõlab usutavalt, kui seda taotlevad inimesed, kellel regulaarne sissetulek lubab leida kokkuhoidlikumaid lahendusi. Kummatigi on nemad enamjaolt vait ega vaja loosungit.

IRL ei ole erakond, kes saaks riigikogus absoluutse enamuse. Meil on võimalik moodustada valitsus ainult koos teistega ehk kui labaseks minna, siis sõltuvalt sellest, kui palju meil on oma vorsti.

On üks vorst, aga Eestis seda paraku ei müüda: IRL-il on vaja teha end nähtavaks ja näidata oma prismat rahvusvahelises mõõtkavas: noortel tegijatel peab jätkuma sõnumit ka väljaspool kodutanuma vandeseltskonda.

Mart Laar jõudis selleni imeväärselt kiiresti. Nüüd on küsimus, kui ruttu haarab rahvusvahelist mõõtkava Urmas Reinsalu. Millisest pistikust tema voolu võtab?

Minu vastas olev proua on abielus kõrge riigiametnikuga ja mitme lapse ema. Too rehabilitatsiooni alal töötav sotsiaalametnik, kelle ülesanne on tegelda teiste inimestega, küsis minult midagi töövälist: «Kes see Urmas Reinsalu õieti on ja mida ta tahab?»

Vastasin, et Urmas Reinsalu on põhiseaduslane ning on varem tegelnud kõige rohkem põhiseaduse toimega. See pole sugugi formaaljuriidiline roll. Tohtimata jätta oma tööd katki, peab ta ühtlasi olema IRL-i esimees, kelle üks kiireloomuline ülesanne on tutvuda kõigi erakonna piirkondadega ja teine hoida parteis ära uued kodusõjad.

Välismaal lähevad nood viimased vähe korda, ent meile siin on tähtis, kes IRL-i nimel mingi rahvusvahelise probleemi, olgu või energiamajanduse kohta sõna võtab. Toosama «Kodukulud alla!» puudutab ju samuti energiat.

Praegu võib Urmas Reinsalu küll öelda, et nende asjadega tegeleb meie majandus- ja kommunikatsiooniminister, aga kuidas vastab ta siis, kui IRL järgmisse koalitsiooni ei kuulu või ei hoia just seda ministriportfelli?

Erakonna esimees ei saa delegeerida oma nägu.

Rahvusvaheline mõõtkava annab rahvuslusele uue sisu, mille raamid võivad olla äärmuslikud, kuid tuum ei ole kuskil homogeenne. Tuuma võib moodustada riigikeelsus, ent veel rohkem kuulub rahvusluse keskmesse omamaise tööjõu heaolu.

IRL-il ei ole põhjust pooldada sotsiaaldemokraatlikku heaoluühiskonda, aga on kohustus võtta seisukoht küsimuses, mida me saame sellest, et oleme tööjõu doonorriik ja muutume ajuti tööjõuvoolude vahel pumbaks.  

Kas meil on toda rahvusvahelist mõõtkava nii väga tarvis? Eesti Rahva Muuseumi lugu näitas, et on. Aga püstitagem küsimus laiemalt. Noored, kes tulevad võõrsilt koju käima või naasevad välislähetuselt, toovad rahvusvahelise mõõtkava sisse nii või naa ja siis peab iga erakond paratamatult kontrollima, kas tema tegevus rahuldab nõudmisi, mida esitavad inimesed, kes tunnevad välismaiseid ideolooge paremini kui meie omi.

Urmas Reinsalu puhul võib selle probleemi sõnastada nõnda: kuidas hakkab ta rahuldama oma eakaaslasi, eriti neid, kellel ei pruugi olla veel kodu, mille kulusid alla lüüa? Inimeses kahtlemine ei tähenda tingimata tema eitamist. See võib tähendada ka seda, et vastuse hind tõuseb.

KES MA OLEN

PEETER OLESK,
mõtleja

Olen juuripidi Halliste mulk. Väga kinnine, kuid süsimusta huumori suur sõber.