TEATRIARVUSTUS ⟩ Armastuslaul kartulile

"Kartulimässajates" kihutatakse tunni aja jooksul kartuli jälgedes läbi viiesaja aasta ning avastatakse selle kohta mõndagi uut ja põnevat. Foto: Annika Vihmann

Suure teatrisõbrana naudin alati ka lastelavastusi. Loodan iga kord näha näitlejate mängulusti ning ootan vahetuid emotsioone ja elurõõmu. Suur boonus on see, kui lisaks heale tujule saab kaasa mõtlemisainet ja uusi teadmisi. Ugala kogu perele mõeldud lavastus "Kartulimässajad" pakkus seda kõike. Lavastuse meeskond eesotsas Liis Aedmaaga on küpsetanud kokku kartulivormi, mis tõesti võiks maitseda kogu perele.

Kuidas sobivad kokku "Kartulimässajate" plakatil näitlejate kehastatavad Elisabeth I, Karl V ja lõbus õukonna kokk Alvaro meie oma kartuliga? Seda asutaksegi uurima. Paljudele võib tulla üllatusena, et kartul polegi päris oma, ei ole pärit isegi mitte Euroopast. Lavastuse edenedes saame teada kartuli päritolust, mugula levikule kaasa aidanud ajaloolistest isikutest ja isegi seda, miks on meil nii palju kartulisorte.

Kartuli lugu jutustatakse mänguliselt ja koomiliselt, aga samas noori vaatajaid alahindamata. Saalisviibijad viiakse rännakule läbi 500 aasta ning külastatakse Hispaaniat, Peruud, Inglismaad ja Prantsuse õukonda. Tekst on värssides ning uutest teadmistest ja ajalookildudest läbi pikitud. Saalis ei olnud aga näha ega kuulda, et see noori teatrivaatajaid kuidagi heidutanud oleks – lapsed püsisid tervel teekonnal kaasas. Kui väiksematele tunduski mõnes kohas keeruline, siis lustakad tegelaskujud, laulud ja hoogne tempo aitas kõigil kenasti reel püsida.