/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2024/12/04/16524454t1he5b3.jpg)
Temufis esietendub neljapäeval lastelavastus "Must ja valge koer". Laval saavad kokku samanimelisest multifilmisarjast tuttavad must ja valge koer ning nipsakas vares. Kaks kikilipsuga koera põhjustavad varesele omajagu segadust, kuid nende mänguline ja pahaaimamatu käitumine viib ootamatute sõprushetkedeni.
Sõnu lavastuses pole, lugu räägitakse liikumise ja tantsuga. Mängivad Silver Kaljula, Natali Väli ja Rauno Kaibiainen.
Lavastaja-dramaturg Tanel Ting, kui palju üldse on tehtud katseid multifilmitegelased teatrilavale tuua?
Ei oskagi kohe öelda, kui palju selliseid katsetusi tehtud on, aga mustast ja valgest koerast on see vist tõesti esimene, vähemalt Eestis. Temufi teatri vahva juht Peep (Peep Maasik – toimetus) pöördus minu poole sellise mõttega. Ja hiljem tuli see idee ka läbi Rauno, kes on üks osatäitja. Nii et plaan oli tiirelnud päris pikalt.
Mind on alati paelunud füüsiline teater. Seekord võtsimegi eesmärgiks, et nagu multikates sõnu ei ole, nii on ka laval. Saame ilma sõnadeta hakkama.
Mäletan "Musta ja valge koera" kõige esimesi osasid teleekraanilt juba üsna ammusest ajast ja mustvalgest telerist. Laval paistab aga palju värve olevat.
Need värvid ei ole seal juhuslikult. Kunstnik Berta Kelder võttis need ühest konkreetsest osast, mis oligi maaliteemaline. See rääkis sellest, kuidas vares kukkus värvikaussi ja tuli siis nendesamade värvitoonidega sealt välja. See saigi inspiratsiooniks.
Kas lavastus põhineb mõnel multifilmist tuttaval osal või on pigem teema edasiarendus?
Ma olen proovinud jääda ikkagi truuks multikatele. Need seigad, mida koerad ja vares läbi käivad, on ikkagi sealt pärit. Aga lugu ise on looming. Suuresti on see varese lugu. Multikates jääb vares alati tagaplaanile, kuigi tema on seal ometi üks peategelane.
Siin olen peamise rõhu pannud sõprusele – sellele, mis tähendab olla sõber ja leida sõpru. Ja just see ilma sõnadeta tegemine näitab, kuidas erineva kultuuri-, erineva keele- ja üldse erineva taustaga tegelased saavad liivakastis kõik ühel hetkel ühiselt mängida.
Kui vares välja ilmus, siis hakkas alati midagi juhtuma.
Jah, samamoodi on meil. Koertes on ka muidugi palju krutskit ja mängu.
/nginx/o/2024/12/04/16524456t1hffbb.jpg)
Kuidas on muusikaga? Sarja tunnusmeloodia on kindlasti paljudel meeles.
Alati, kui kuskil keegi mainib musta ja valget koera, hakkab see tunnusmeloodia peas vaikselt tiksuma. Me oleme üritanud sealt võtta inspiratsiooni. Aga lavastuses on muusika puhas originaallooming, selle on teinud Martin Aulis. Ma usun ja loodan, et sealt kiirgab multikatest tuttavat, aga see on ikkagi originaal.
Kuidas on nende vaatajatega, kes nende multifilmidega kursis ei ole? Kas nende jaoks läheb midagi kaduma?
Meie lugu on ikkagi lastele mõeldud. Olen proovinud lähtuda sellest, et kui keegi seda lugu üldse ei tea, oleks ka temal põnev, paeluv, kaasahaarav ja arusaadav. Ja samas, sinna on peidetud selliseid detaile, et vanematele vaatajatele oleks midagi äratuntavat: ahhaa, see on sealt osast! Kõigile midagi.
Need multikad olid algusest lõpuni tegevust täis. Kui füüsilist teatrit saab nende põhjal teha?
Nähes näitlejaid ja nähes nende kostüüme pärast etendust – need lähevad ikka otse pessu. Vahetussärgid on muidugi olemas. Ma olen proovinud võimalikult füüsiliselt teha, et oleks erinevaid trikke.
Nii et see, et näitlejatel pole vaja sõnalist osa meeles pidada, ei tee nende elu laval teps mitte kergemaks.
Vastupidi, läheb keerulisemaks! Infot antaksegi edasi füüsise kaudu.
Kas näiteks Tomi ja Jerryt polnud kiusatust lavale tuua?
(Naerab.) Kui ikkagi mingitel õhtutel võttis väsimus juba võimust, siis sai siin omakeskis nalja teha nende heli- ja multikaefektidega. Tegelikult on see väga paeluv, väga naljakas, tore ja kaasahaarav maailm, millega katsetada. Multikate ja teatrimaailma segunemine on põnev.
"Mustas ja valges koeras" oli moraal täiesti konkreetne. Vares kippus tembutama küll, aga polnud sellist vägivalda, et temast näiteks oleks teerulliga üle sõidetud.
Ma olen siin ka ikkagi proovinud panna rõhku sellele, et mis on sõprus ja mis on koosmängimine. Vahest ongi nii, et mitte asjad ei ole ägedad, vaid sõbrad on ägedad. Ei ole vaja ainult uhkustada oma asjadega, mängi parem koos sõpradega.
Lavakujundus on rõhutatult lihtne.
Kõik on siin papist ja väga kergesti liigutatav. Selle mõttega tehtud, et see maailm lähebki liikuma ja on üks tegelane koos muusikaga. Nii et peategelasi on siin täitsa mitu.
Mõeldes, kuidas heli paigutada, on Martin väga toredalt kasutanud ära selle teatrimaja tugevaid külgi. Kui laps toolile istub, siis on ta kogu aeg selle maailma sees. Helid käivad ümberringi ja liiguvad edasi-tagasi. Selles mõttes astutakse kohe teise maailma, varese ja koerte maailma.
/nginx/o/2024/12/04/16524455t1h2301.jpg)
Paras proovikivi!
Loodan, et lapsed jõuavad seda ikkagi ilusasti vaatama. Meil on ühiskondlikult keerulised ajad, aga loodan, et inimesed ei unusta ära, et lapse ja väikese vaataja jaoks on teater väga oluline koht. Kui vaatad musta ja valget koera telekast, siis on see üks asi, aga kui sa ikkagi tunniks ajaks tuled siia maailma sisse, selle valguse, nende helide ja nende näitlejate keskele, siis oled nagu üks osa sellest maailmast.
Järgmisel aastal läheb Temufi selle lavastusega ka mööda Eestit ringi sõitma.
Mis siis, kui keegi tahab koos koeraga seda vaatama tulla?
(Naerab.) Miks ka mitte! Kui koer oskab käituda, siis ma ei näe selles midagi halba. Muidugi, siin on meil igasuguseid linnuhelisid ja koer võib ka ühel hetkel lavale hüpata.
Kuna ma sain väga palju inspiratsiooni oma koera pealt, on minu loomingu aluseks koer. Näitlejatele sai mingil hetkel öeldud, et nii, minu koer teeb niimoodi, kogu aeg ei ole keel suust väljas ja alati ei ole niimoodi või naamoodi. Ma olen proovinud neid tegelasi ka natukene rohkem inimlikuks luua. Nii, et looma vorm on olemas, aga emotsioonid ja tunded oleksid ikkagi väga inimlikud. Samas olen proovinud hoida seda joont, kuidas koerad tegelikult käituvad.
Kui olen ühel hetkel väga kuri oma koeraga, et ta tegi pahandust, siis hetk hiljem vaatab ta selliste suurte silmadega otsa, nagu poleks mitte midagi teinudki. See on sama nagu lahtilaskmine mingitest hetkedest. Proovime luua laval sellise virvarri, et ei tee ainult nalja. On ka tõsisemaid hetki ja natukene sügavamat sisu.
Viljandi ei ole teile üldse mitte võõras koht.
Oi ei, ma olen siin seitse aastat elanud. Olen kultuuriakadeemias õppinud nii tantsu kui huvijuhtimist, lõpuks jõudsin ikkagi näitlemise maailma. Nüüd olen Kuressaare teatris näitlejana töötanud ka juba seitse aastat. Meil on väga hea teatrijuht Aarne Mägi, kes on palju lastelavastusi teinud ja kelle juures ma olen ikka mänginud, sealt on see pisik tulnud. Olen temalt kaasa saanud palju nippe ja tehnikaid.
Eks ma kartsin ka – ma ei tea ju, mismoodi lapsed selle vastu võtavad –, aga see on olnud väga äge protsess.