Eksiteele kaldunud seenelise retk päädis küllusliku saagiga

Lõviosa saagist moodustasid hilisele ajale omaselt lehter-kukeseened. Foto: Aivar Aotäht

Nädal tagasi sadas lund ja näpistas põgus külm, nüüd on käes viimase sügiskuu viimane päev. Olen sattunud lehter-kukeseente pärusmaale, neid tegelasi leidub siin lausa hulgi. Astun seente järel edasi aina sügavamale laande, kuni järsku ei tunne ma ümbrust enam ära.

Tumehalli taeva all õõtsuvad puude ladvad, kuid mina nende all tuult ei tunne. Kui kuulatada, tajub kõrv ürgset kohinat ning nina haistab märja hilissügise tummiseid aroome. Mets näib muinasjutuliselt tume.

Puid, kohati juba paksult sammaldunuid, jagub risti-rästi maapinnalgi. Siin annab ikka turnida. Järsku mõtlen, et see paik võiks ideaalselt passida huntidele. Vaatan enda ümber, aga ei silma kedagi. Ainult lehter-kukeseeni näen ikka ja jälle. Paraku pole mul neid enam kuhugi korjata, sest suur pang on seeni kuhjaga täis.

Pean minema tagasi auto juurde, kus ootavad teised kaks retkelist. Aga kuidas sinna minna? Keerutan ühele ja teisele poole, mets muutub ühest küljest juba tihedavõitu padrikuks. Järsku taipan abi küsida endast targema käest.

See on mu elus üks haruldasi hetki, kui tunnen heameelt, et olen kaasa võtnud nutifoni, mis enamasti seisab kodus. Avan maa-ameti kaardirakenduse ja lasen määrata oma asukoha. Mobiilside on terves piirkonnas üsna nigel, aga siiski toimib, lisaks püüab telefon metsa all kinni satelliidilt tuleva signaali, mis on tarvis positsioneerimiseks.

Läheb mõni viiv ja näengi oma asukohta kujutavat täppi metsamassiivi keskel. Muudan pisut kaardi suurust ja seal paistab ka tuttav metsatee, mis polegi kuigi kaugel, ehk nii mõnisada meetrit eemal. Tiirutan veel pisut ringi, kuniks näen, et täpp hakkab kaardil õiges suunas liikuma.

See on tõesti ilus suur mets, kus võiks kilomeetrite kaupa kõndida ja ikka mitte kuskile välja jõuda. Eksinud metsaline kipub ilmselt aga tiirutama ja nii võibki teda haarata hämarus ning siis aasta lõpu kottpimedus, kui enam ei saa midagi aru. Nõnda eksitaksegi.

Mina jõuan siiski varsti tuttavasse metsatukka ja julgen oletada, et ehk oleksin vaistu järgi mõni aeg hiljem ka ise pärale saanud. Kuid mine tea – mets on seal ürgselt puutumatu ja kohati on peaaegu võimatu otse liikuda.

Ilm püsib mõnus: nelja-viit soojakraadi võib hilissügisel korilastele parajaks pidada. Mitmekihiline riietus aitab kaasa ja sedasi laanes rassides läheb ihu lausa palavaks. Teistel on aga jõudnud mind oodates pisut külm hakata.

Vaatame oma saagi üle, avaldame üksteisele tunnustust ja sõidame ivake edasi, kus taas lehter-kukeseeni avastame. Korjame ilusamad viljakehad ära. Samas jääb hing kripeldama, et mul polnud esimeses kohas võimalik kõiki ilusaid seeni ära korjata. Arvan, et ehk kõndisin mööda isegi poolest pangetäiest seentest. Kindlasti jagus neid seal rohkemgi, aga pidin ju täis pangega hoopis auto juurde tagasi tulema.

Meil on hea meel, et nädal tagasi külas käinud talv seenelemineku indu ei rikkunud. Pealegi suurt lund kõikjale ei jagunud ja külmakraade oli vaid mõnel ööl. Viljandi ilmajaam mõõtis 23. novembril Eesti kõige paksemaks lumevaibaks 29 sentimeetrit, aga selle kandi metsas oli seda ilmselt vaid paari-kolme sentimeetri jagu. Iseasi, kas paks lumi võis mujal seeni õhukülma eest kaitsta või pigem oma külma raskusega lämmatada. Kõige külmem oli 24. novembri öösel ja varahommikul: Viljandis –5,1 kraadi ja Eesti äärmusena Jõgeval –8,6 kraadi.

Neid külmanäite me metsa minnes ei teadnud. Hiljem kodus, kui seened on puhastatud, saame nende kogukaaluks üle kuue kilo. See on kahe inimese saak, sest kolmas korjas oma perele eraldi. Nii hilise aja kohta muljet avaldav! Üldse sai just novembrist sel aastal meie korilaskamba kõige saagiküllasem kuu.

Kokku läks seekord saagi hulka 11 liiki seeni. Lõviosa moodustasid muidugi lehter-kukeseened, mida oli nii vanemapoolseid, täiesti parajas korjeeas kui ka alles noori isendeid. Hilisele ajale omaselt kasvas siin-seal või-punakõrgeseid, mis pole küll maitselt teab mis elamus, aga aitasid liigirikkusele kaasa.

Veel leidus pisikesi kühm-kanterellikuid ja sutsu suuremaid sügis-limanutte. Napilt saime veel jaole mõnele triibulisele heinikule ja männiriisikale. Tarvitamiskõlblikke kukeseeni oli vähe, neist vaid paar üksikut täiesti kenas vormis. Erandlikult leidsin vaid ühe suits-kollanuti, tavaliselt kasvab neid seltskonniti koos. Üksinda tuli kaasa ka üks vanapoolne timpnarmik.

Ootamatult värske oli üks oranži värvi väike riisikas ning toreda üllatuse valmistas nimetissõrmepikkune ja parajalt jäme pruun sametpuravik. Tolle välimusele oli külm ilm jätnud küll oma jälje, aga seen ise oli tugev ning maitses pärast kupatamist krõmpsuvalt hästi.

Lehter-kukeseened 30. novembril metsa alla kasvamas. Foto: Aivar Aotäht