/nginx/o/2024/11/29/16515423t1h6bee.jpg)
Teisipäeval kell 17.56 istusin Viljandi äärelinnas autosse, suundusin kesklinna, ootasin järjekorras mõne hetke ühe inimese järel, sain kätte oma kaks ettetellitud pitsat, sõitsin nendega koju tagasi ja 12 minutit pärast kodust lahkumist oli toit söömiseks valmis.
Väga paljud poleks tänapäeval sellist teekonda ette võtnud. Sukelduda pimedasse novembriuttu, selmet tsiviliseeritud inimese kombel toit kulleriga koju tellida – võeh! Mulle tundub aga kummaline arvele mitu eurot juurde maksta, kui mul on endal vahendid (auto ja bensiin) ja oskused (juhiluba aastast 1997), et töö ära teha. Aega, tõsi, sõidule natuke kulub, aga Viljandis mitte just kalendriga mõõdetavalt.