JUHTKIRI ⟩ Kas me jaksame väikesi maakoole üleval pidada?

Sakala logo Foto: Sakala

Reedel ja laupäeval kogunesid haridusinimesed Viljandi gümnaasiumi, et arutleda Eesti hariduse tuleviku üle ning luua tulevikukooli visioon aastaks 2040. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas märkis oma nägemust kirjeldades, et paarikümne aasta pärast on Eestis sada gümnaasiumi ning pooled õpilastest õpivad pärast põhikooli lõppu Harjumaal või Tartus.

Arvestades, et Harjumaal elab pool Eesti elanikkonnast, ilmselt nii ongi. Ega keegi tea täpselt, mida tulevik tooma hakkab, aga isegi kõige utoopilisemates ettekujutustes on linnastumine ning rahva kogunemine sinna, kus teisi juba ees ootab (ning kus on seega tööd ja teenimisvõimalusi), loogiline. Võimalik, et arengud kaugtöö tegemises ja tehisintellekti täiustamine, samuti töönädala pikkuse muutmine ning eksperimendid universaalse baassissetuleku ehk kodanikupalgaga midagi mõjutavad, ent kas linnastumist toetavalt või mitte, ei oska keegi õieti prognoosida.

Haridus ja meditsiin on järgmistel aastatel kõigist meie valdkondadest ilmselt suurimas muutumises ja suurima löögi all. Ükskõik mispidi riigi kokkuhoiule ka ei läheneks, need kaks valdkonda on suurimad kuluallikad ning kui riik tahab päriselt ennast kärpida ja kulusid kokku hoida, pole mitte kuidagi võimalik neid kärpimata jätta. Ükskõik kui mõistlikud poleks väikesed koolid ja väikesed klassid personaalse lähenemise ning vaimse tervise seisukohalt, kuskilt jooksevad piirid, mida me jaksame ühiskonnana üleval pidada ja mida mitte.