Seasaare kõrtsi hoovist hobuvankril enne pimedat Muntsu-Nõmme metsani

See on teekond Viljandist Seasaare kõrtsi hoovist, kus praegu asub remondis olev kultuurimaja, mööda Tartu tänavat mäest alla üle Kösti silla Tarvastu poole kuni Mutsu nõmmeni ehk praeguse Holstre-Nõmmeni. Seal asuv tapetud maksuametniku mälestuskivi, mis on praegugi alles, ehkki maanteest veidi kõrvale jäänud. Foto: kaart

Sõjas käinud mehed said hiljem teada, kui palju nende elu väärt oli. Kes tahab teist inimest mõista, pugegu tema nahka. Ajalugu aitab.

Kui räägime ajaloost, on kohe platsis arvud. 1918. aastal algas Eesti Vabadussõda. Neile, kes olid valmis sõdima riigi iseseisvuse eest, lubati talu asutamiseks anda 16 hektari suurune maatükk. Nii neid nimetatigi: asunikutalud.

Mõisate maad jagati sõjast osavõtnutele loosimisega. Loosid olid kas tühjad või täis ning nii said sõjasulased teada, kui palju nende elu Vabadussõjas väärt oli. Asunikutalud tõestasid hiljem, et väikest maalappi oli «elamiseks vähe, suremiseks palju».

Oma väärtuses veendusid ka ülemjuhataja Johan Laidoner, kes sai Viimsi mõisa omanikuks, ning Konstantin Päts, kellele sõjas rikastunud eesti ärimehed kinkisid endisele vene miljonärile Jelissejevile kuulunud Oru suvelossi.

Tarvastu parun von Mensenkampff, kellelt võeti pärast Vabadussõda mõis ära, sest ta oli teinud koostööd Saksa okupatsioonivägedega, vaadanud avaratele mõisapõldudele ehitatud asunikutalusid ja ennustanud: «Jaa-jah, kena küll. Aga mõne aja pärast on palju vaeva nende vundamendikivide äravedamisega, et põllud uuesti puhtaks saada.»

Viljandi kui orduriigi keskus

Parun magab viimset und Tarvastu Linnamäel, ent Viljandi linnast kujunes orduriigi keskus. Selle ümber ehitati tugev kõrge kivimüür, milles oli kaks väravat: üks Riia pool, praeguse Kauba tänava alguses, teine Tartu pool. Müür andis kaitset poolteisele tuhandele kodanikule, kelle seas polnud ainsatki maarahva hinge.

Niisama palju rahvast elas väljaspool linnamüüre, äärelinnas. Teiste hulgas tegutses seal Püha Antoniuse hospita­liitide ordu ehk vennaskond — antoniidid. Nende hoole all oli haigemaja, kus searasvast ja rohttaimedest valmistatud salvide ja pulbritega raviti nahahaigust, mida põhjustas tungalteramürgistus ehk Antoniuse tuli. Haigestunu nahk muutus tulipunaseks, tekkis äge valu ning koed hakasid lagunema. Enamasti lõppes tõbi surmaga.

Haigemaja paiknes praeguse Kaalu tänava piirkonnas, surnuaed kohas, kuhu hiljem ehitati Pauluse ehk maakoguduse kirik. Antoniididel oli paavsti luba kasvatada rasva saamiseks ja endi toiduseks sigu ning karjatada kärssninasid, kus vaid tahtsid.

Kellukestega sead saarel

Praeguse Viljandi kultuurimaja tagaõue suure tiigi keskel oli sigadele saar ja tiiki ümbritses tara. Need olid Seatiik ja Seasaar. Sigadel olid kaelas kellukesed ja neil oli voli vabalt linnatänavail sanitarina tegutseda. Igal õhtul ajas antoniid kärsakandjad mööda Sea (Väike-Turu) tänavat Riia värava kaudu linnast välja Seasaarele.

Eestlastele (maarahvale) mugandati Püha Antonius Antoniks. Edaspidi lihtsustus see Tõniseks, Tennuseks või Tõnniks. Antoniuse päeva, 17. jaanuari rituaaltoit oli seapeaga keedetud tangusupp. Üks Tallinna ajalooline osa kannab tänapäevani Tõnismäe nime. Sealkandis paiknes Püha Antoniuse kabel. Hoone purustati Liivi sõja ajal, aga kohanimi püsib meie sõnavaras.

Alade laiendamiseks alustas Liivi ordu 1480. aastal sõjakäike Venemaa vastu, aga sakslaste võim pole kunagi slaavi ürgjõust üle käinud. Vähem kui aastaga tegid Ivan III suurtükid Viljandi peaaegu maatasa ja 1560. aastal pistis Ivan IV linna oma taskusse.
Viljandi sõjatantsuplatsil algas võõraste ringmäng. Siin tiirutasid Vene, Poola, Rootsi ja taas Vene. 1710. aastal sai linn Viljandi mõisa omanduseks. Pärast Rootsile õnnetult lõppenud Põhjasõda, alates 1710. aastast hakkas selle edasist saatust määrama Venemaa.

7736 Viljandi elanikku

1897. aastal oli linnas 7736 elanikku. Senistele piiridele lisandusid agulid Kantreküla, Kivistik (endise nimega Kelmiküla) ja Ridaküla, ent seal elavatele eestlastele linnakodaniku õigusi ei antud.

1897. aastal läks käiku Viljandi—Mõisaküla raudtee ning reisijaid oli tublisti. Ühendus linna ja raudteejaama vahel oli häiritud. Nii sügisel kui kevadel oli Valuoja org suurvee ajal pikalt üle ujutatud. Hakati ehitama teetammi, mis valmis alles 1898. aasta lõpul.

Et lõunast ja läänest ümbritsesid linna mõisamaad, hakkas Viljandi suurenema põhja poole ning jõudis Uue tänavani. Läänepiiriks jäi endiselt Reveli (Tallinna) tänav. Vaksali pool olid pahemat kätt Klincke hobupostijaama hoone ja reisitõldade õu, mis paiknes Jaama (Kaalu) ja Vaksali tänava nurgal.

Kaalu tänava lõpus kõrgel lagedal platsil (1930. aastatel toodi sinna veetorni kõrvalt Uus turg) seisis tuuleveski, mille kivid jahvatasid tavalist jämedat leivajahu. Selle kohale kerkisid kahekümnendate aastate lõpul kaasaegse arhitektuuriga Rottermanni jahuvabrik ja leivatehas.

Aktsiaseltsi käes oli piki Turu tänavat kulgev suur maatükk. Selle piiriks sai Seasaare tiik, mille pärast vabrikul läks jagelemiseks Seasaare võõrastemajaga. Üle Vaksali tänava, hobupostijaama vastas oli Viljandi mõisa loss ning selle ees kõrge müüri taga mõisa õunapuuaed.

Vaksali ja Reveli uulitsa nurgal oli puidust plekk-katuse ja torniga Vene õigeusu kirik ning sealsamas kõrval paiknesid õigeusu preestri elumaja ja kontor. Kõrge plankaiaga ümbritsetud sissesõiduhoovi omanikud olid Seasaare kõrts ja võõrastemaja. Värav avanes Reveli uulitsa poolt. Sissesõidu ja hobuse lasipuu külge sidumise eest tuli maksta.

Võõrastemaja peremees oli Reier. «Tal oli paar korralikku puhast tuba,» kirjeldab seda August Kitzberg. «Mõnda paremasse kohta, Klincke juurde või Ormisso Grand Hotelli turuplatsi juures minna ei sobinud, siis oleks sind pillajaks peetud.»

Kõrtsihoone taga laius hoov. Vahepealsed aastad olid Püha Antoniuse ordust ja selle raviprotseduuridest jätnud üksnes mälestused, aga seatiik, seda toitev jõuline allikasoon ning saar olid alles.

Võib nentida, et seapidamist oli moderniseeritud: saart ümbritses tihe lattaed ning kandepostidele toetuv käsipuudega sild oli lukustatava väravaga. Kogu see kaadervärk kuulus kõrtsiomanikule ja teenindas külastajate menüüd.

Päiksetõusu ajal lasti sead veeprotseduurideks tiiki. Neile kõlbas söögiks kõik, mis kõrtsikülalistest üle jäi. Sigade kümblemist saatsid ruigamine ja parema suutäie pärast taplemine. Õhtuti valis kõrtsmik ohvri, kes tundus sündivat külalistele sööta. Ettevalmistused tehti kiiresti ja vaikselt ööhämaruses, häirimata ümbruskonna rahu.

Valgega metsast läbi

Tarvastu mees rääkis mingist Muntsu-Nõmme metsast, millest tuleb läbi jõuda, enne kui pimedaks läheb. Rahvakeeli kostab see nagu keeleteadlase Johannes Aaviku väljamõeldud ütlus «valge valuga». Mida seal Muntsu-Nõmme metsas siis nii hirmuäratavat oli?

Kui tahad teist meest mõista, poe tema nahka. Istu Tarvastu mehe vankrile ja erguta hobust: «Nõõ, Eku!» Kõrb ruun tõmbab kõrvad lidusse, norsatab korra, leied pingulduvad laudja ümber, looga ülaots nõksatab tahapoole, vankrirattad liigahtavad. Läheb sõiduks!

Et sõitja Seasaare õuelt Reveli uulitsale pääseks, lükkab kõrtsmiku palgatud seakarja­tsura (tsjura on setu keeli poiss) hoovivärava pärani, ajab paar poriloigus pikutavat kesikut sõidurajalt kõrvale ja sirutab peast võetud nokatsi vankril istuja poole. Mõni viskab talle vaevatasuks õuna, mõni värvilise paberiga kompveki.

Rautatud vankrirataste all hakkab kolisema munakivisillutis. Sõit läheb Revalstrasselt Dorpatstrassele, mööda teeäärsetest puu- ja kivimajadest. Raamatutrükkija ja -müüja Hans Leokese kirjavarapoe ees tuleb korraks peatuda, et mööda lasta Lossi tänavat pidi kappav voorimehetroska.

Järgneb käänuline allasõit järsust Tartu mäest. Siin tuleb ohjad kõvemini pihku võtta, sest allamäge vurava vankri otsalaud võib toksata Eku kinderkonte ning ajada looma perutama. Hoiad ohjad kergelt trimmis, ütled mõne rahustava sõna.

Sel kombel jäetakse ohtlik Kelmiküla mäekülg Kaika koloniaalkaupluse juures selja taha. Sellise kaupluse kohta öeldi veel vürtspood. Sealt sai osta toidukraami, ka peenemat pipart-vürtsi ja loorberilortsi.

Veel üks uulitsakäänak ja munakividel kolisemise asemel hakkavad vankrirattad veerema krudiseval kruuskattel. Selja taha jääb sünge maakivist seintega hoone, kunagine linna vaestemaja.

Kösti oja puitsilla tagant algab Viiratsi vald oma kunagise kroonumõisaga, mille Vene keisrinna Katariina II kinkis Viljandile tasuks alanduste ja kannatuste eest, mida põhjustas Põhjasõjas purustatud linnale parun Ungern-Sternbergi suguselts. Ühtlasi taastati selle kreisilinnaõigused.

Viiratsi kõrtsihoone juures hargneb maantee kaheks. Vasakule suunduv viib Tännassilma ja Oiu kaudu Tartu peale, parem teeharu vinnab end, hing ripakil, tõusvas joones mõisanurmede vahele.

Pingutus ajab ruunal sapsud leemendama. Mäekülg on pikk nagu karjapoisil soojendatud supi ootamine ning paneb hobuse õhku ahmides mokki puristama. Eku kõõritab peremehe poole: «Kas sa ei saa aru või?»

Nende ümber on Viiratsi sügisesed viljaväljad. Rukkipõld ootab sügiskündi, rõukudesse pandud tõuvili peksumasinat. Pingu talu kuusetuka tagant näitab end Raba talu rehetare pikk õlgkatus.

Pähe tuleb Juhan Jaigi värss: «Pole palju öelda vaja, see on päris tähtis maja!»
Selle katuse all sündis 1884. aasta 12. veebruaril Johan Laidoner. Ta õppis Viljandi reaalkoolis ja Vilniuse sõjakoolis, võitles maailmasõjas ja teenis välja polkovnikukraadi ning oli Vabadussõjas vägede ülemjuhataja. 1937. aastal püstitati mehele, kes oli Eesti Vabariigis ikka sõjavägede ülemjuhataja, kunagise sünnimaja asemele mälestussammas.

Laidoneri ema elas Viljandis Tartu tänavas oma majas, kuhu kolis siis, kui jäi üksikuks. Ta oli matnud mehe, üks poeg oli jäänud ilmasõjas lahinguväljale, kaks poega, üks kindral, teine kolonel, elasid oma elu. Ema ei tahtnud kellestki sõltuv olla ning jäi Viljandisse. Seal elas ta ka 1937. aastal, kui Laidu-noore elumaja kohal pandi püsti kindral Laidoneri sünnikohta tähistav monument. Ema oli avamisele kutsutud. Kindral ise sinna ei tulnud.

See oli Eestis esimene monument elusolevale riigimehele. Aasta jagu hiljem püstitati sünnikohas Tahkurannas ausammas president Konstantin Pätsile. Avamine sündis suurejooneliste auavaldustega. President oli kohal.

Mõlema sündmusega käis kaasas kõmu. Rahva arvamus oli valusalt lõõpiv: «Kahele veel elavale mehele on pandud mälestussammas. Kaks kolmandata ei jää. Seekord polnud see õigeuskliku kolmainumase jumala, vaid «Internatsionaali» kuulutava Stalini hääl. Aastal 1940 kadus Eesti Vabariik koos mälestussammastega.

Vankril istuja mõttekäigu katkestab lindude valjuhäälne kisa. Kraavipervelt sööstab lendu parv nurmkanu. Eku ehmatab ja tõmbab teeserva poole. Mehe käed pingutavad ohjaharusid. Vanker peatub. Läänetaevas sihib päikeseketta alumine serv juba silmapiiri.

Otse ees on eakas segamets. Liivaküngastel ja põntudevahelistes lohkudes sirguvad kuldpruunide tüvedega pedajad. Tumeroheliste kuuskede oksad on käbide raskuse all looka vajunud. Kased poetavad liivale leesikarohu kõrvale ladvalehti.

Mets, mida peljati

Ongi Muntsu-Nõmme mets. Siin ei olevat tohtinud jääda pimeda peale. Enne metsa astumist olnud vaja pingutada hobuserangide rinnanööri, panna käeulatusse piits ning kel juhtus olema püss, pidi valmistuma seda iga lasu järel laadima. Alles siis võis minna.  Et kas või mis!

Seda metsa oli peljatud igiaegadest peale. Keegi ei teadnud seletada, mispärast. Juba ainuüksi Holstre kõrgendikelt laskuva Verilaske oja nimi ajas hirmu nahka.

Metsaalune liivane jõepõhi asendub äkki tumedate, paiguti läkkporiste mustavate hauakohtadega.

Pole teada, mis sajandil ehitati jõele vesiveski. Kindlasti enne 1695.—1697. aasta suurt näljaaega. Rahva mälu jätab meelde kõige tähtsama, peatoiduse.

Tuli võõras mees Verilaske möldri juurde. Oli purunäljane ja küsis leiba. Sai terve pätsi. Murdis tüki ja andis pätsi tagasi. Mölder ütles: «Võta terve päts, vii oma perele!» Mees läks ja rääkis juhtunust kõigile.

Leivajagaja veskist hakati rääkima kui Pätsiveskist. Selle vanaperemees Hans ja kogu suguselts, sealhulgas Hansu pojad Juhan ja Peeter, olid pärisorjad.

Euroopas käisid sõjad. Sõdis ka Venemaa, kuid eestlasi veel väeteenistusse ei võetud. Alles keiser Paul I ajal, 1804. aastal hakati värbama baltlasi, iga 500 meeshinge kohta kord aastas kaks meest. Sõdurikandidaadid olid 17- kuni 37-aastased, vähemalt 160 sentimeetri pikkused ja laitmatu tervisega. Kroonus teeniti 25 aastat.

Napoleoni vastu andis Eestimaa kubermang Vene väkke 1806. ja 1807. aastal 8000 meest ning Liivimaa 20 000 meest maamiilitsasse. On teadmata, kui paljud koju tagasi jõudsid. Ka 1812. aastal andis Eestimaa kubermang 9000 nekrutit ja Liivimaa Eesti osa üle 3000 soldati.

Nagu lisab Seppo Zetterberg oma «Eesti ajaloos»: «Meeste vähesus oli peale neid sõdu märgatav nii töö- kui abieluturul.»

Koju jõudnutel oli raske: soldatiks olek oli neid tööst võõrutanud, elukohad olid hävinud, omaksed hukkunud või põgenenud.

Kust leida leiba ja peavarju? Palusid mehed vallavalitsuselt, saadeti nad külavanemate juurde, pandi vallavaestena taludesse ööbima ja söögipalukest saama. Nõnda käisid nad ühe talu rehekambrist teise.

Uberik 25 sõja-aasta eest

Holstre (Holsfershof) oli riigi ehk kroonumõis. Uhke ja vägev, nagu tõendab veel praegugi Viljandi—Mustla maantee ääres varaklassitsistlik köögihoone. Selle laskis ehitada mõisa rentnik kindral Magnus Johann von Berg, kes oli saanud mõisa kingituseks Krimmi poolsaare vallutamises osalemise eest.

Kroonumõisatest mobiliseeritud meeste saatuse eest hoolitses kroonu. Näitena olgu toodud Holstre kroonumõisa rajatud Nõmme küla. See paikneb metsaäärsel liivikul valla loodepoolses otsas allikaniiskel alal. Polnud see pinnas meele järele isegi võpsikule.
Siia mõõdeti 16 kahe vakamaa suurust krunti. Need loositi välja 25 aastat kroonus teeninud soldatite vahel. Metsast lubati võtta ehitusmaterjaliks poolkuivanud puujändrikke ja muud vajalikku.

Asula nimi oli sada aastat tagasi Muntsu-Nõmme. Selle esimene pool pärineb Vene kroonu sõnast «мунштроватъ». Eesti keeles seletab akadeemik Wiedemann selle lahti nõnda: «mundrisse panema, sõduriks võtma, kroonusse võtma». Rahva keeli kõlas see kui muntserdama või muntsuma.

Kui Napoleon alustas 1812. aastal Venemaa vastu sõjakäiku, andis Aleksander I käsu moodustada Liivimaa kaitseks maakaitsevägi. Meestel, kes oskasid püssi lasta ja olid head jahimehed, võimaldati kaasa võtta oma püss. Täpsusküttidena tegutsenud soldatid lubati tubli teenistuse eest vabaks lasta. Need väeosad külvasid prantslaste seas oma tabavate kuulidega suurt hirmu.

Pätsi veskilt läksid vabatahtlikult maakaitseväkke Juhan ja Peeter. Peeter sai surma, Juhan tuli tagasi. Riik pidas sõna: ta sai pärisorjusest vabaks, tunnistati veskiomanikuks ning anti selle kohta priiusetunnistus.

Loomulikult ei võinud von Bergile meele järele olla, et pärisorjast sai vaba mees. Sõnades oli ta Juhani sõber. Ütles, et hoidku mees hoolega oma vabaduskirja. Pangu see panka, kus on ka von Bergi raha — see olevat kindel paik. Juhan oli nõus ja andis priiusekirja paruni kätte.

Läks mööda paar aastat. Juhan oli lugupeetud mölder. Ühel päeval rööviti panka. Paruni teraskast, kus oli ühtlasi Juhani vabaduskiri, leiti padrikust, aga nii ühe raha kui teise väärtdokument olid varastatud.

Parun süüdistas kassa varguses Juhanit. Kuidas mölder ka ei protsessinud, õigus jäi saksale.

Juhan Päts saadeti ilma peale hulkuma. Parun võidutses, aga teda tabas taevakohus. Von Bergil oli häbitu kirg. Keegi olevat soovitanud tal juua noore imetava naise rinnapiima: siis elavat ta kaua. Nüüd pidid kõik mõisa noored emad käima teda imetamas. Võib-olla oleks von Berg elanud sama vanaks kui pühak Metuusala, kui üks imetama kutsutud noor naine poleks teda pussiga surnuks torganud.

Parun sängitati Holstre mõisa kalmuaeda, ehkki von Berg polnud lasknud seda rajada enda tarvis.

Muntsu-Nõmmest Holstre pool jäävad pahemat kätt teeveerde Pirmastu bussipeatus ning pikavõitu madal elumaja.

Sellel kohal oli kõvasti üle saja aasta tagasi Priimassuks kutsutud kõrtsihoone, mille pani püsti Holstre kroonumõis. Siin anti esimene naps rahata, järgmised maksis külaline juba oma taskust. Rahvasuus lihtsustati see peagi Pirmastuks.

1905. aasta oktoobri teisel poolel oli kõrtsis ennelõunasel ajal üksainus külastaja, laual pudel õlut ja teeklaas poole naela (inglise nael oli 400 grammi) viinaga.

Leti taga sekeldas kõrtsimees paberitega. Maanteelt hakkas kostma reisitõlla lähenemist. Kõrtsi ees see peatus.

«Tarassovi härra! Nagu üits kellavärk! Paremb, kui mia ütsinda ole.» Öeldu oli määratud Sõgla Hannesele, kes noogutas vastuseks, õiendas arve ja jättis head aega. Uksel kohtus ta aktsiisiametnik Tarassoviga.

Venemaal valitses aktsiisiseadus. Viina müügist saadud rahast kuulus 30 protsenti aktsiisimaksuna riigile. Aktsiisiametnike ülesanne oli kontrollida, kas viinamüügikohtades peetakse seadusest kinni.

Nad kandsid hästi istuvaid kroonumundreid. Nende käsutuses oli tugevate rataste ja kahehobuserakendiga vedruvanker. Hobuste eest hoolitses kutsar, kes oli ühtlasi turvamees.

Härra Tarassov ütles endal olevat vähe aega: peab jõudma veel ühte kõrtsi. Oktoober on pimeöökuu. Pirmastu kõrts oli käidav koht, üks viiest sellel maanteel. Ametnikule ja kutsarile pakuti kiiret õhtuoodet. Maksuraha ja paberid pandi rautatud nurkadega rahakasti ning toimetati kutsari istmealusesse lukustatud panipaika. Jäeti jumalaga. «S bogom!» hõikas kutsar ja reis läks Viiratsi kõrtsi poole.

Püssilasud ja piitsaplaksud

Pirmastust Muntsu-Nõmmeni oli verst maad. Asula majades valitses vaikus, vaid mõnes aknas oli tuli.

Alt Vardja heinamaa poolt jõudis maantee äärde ka Sõgla Hannes, kes oli oodanud kõrtsis aktsiisiametniku tulekut. Mehel oli seljataga 15 aastat kroonuteenistust. Saanud Mandžuurias kõvasti haavata, pääses Hannes väeteenistusest priiks ning elas nüüd Vardja kandis kokku ühe eidega. Sõjaväest oli ta kaasa ostnud Ameerika üheraudse berdanka vintpüssi. Sel kuradil oli üks häda: iga paugu järel pidi laadima.

Hannes jõudis maanteele ja kuulatas. Eestpoolt oli kuulda kruusateel sõitva reisitõlla kummirehvide krudinat, hobuste rütmisammu ja kutsari häält: «Davai! Živo!» Varitseja oli kolme hüppega üle tee: vasakult poolt on kutsar paremini näha.

Lauda juurest kodutrepile jõudnud loomatalitaja kuulis püssilasku. Järgnesid kutsari venekeelne sõim, piitsaplaksud ja kabjaplagin. Veel üks püssilask. Venekeelne sõim kaugenes. Kes kuulis, otsis üles külavanema.

Varahommikul jõudsid Pirmastu kõrtsi politseipristav, urjaadnikud ja paar kriminaalameti esindajat.

Uurimise käigus sai selgeks, et peasüüdlane on Sõgla Hannes, kelle lastud kuul surmas eksikombel riigiametnik Aleksander Tarassovi, ehkki tapja oli sihtinud kutsarit, et peatada sõiduk ja röövida raha.

Saamatult sõnastatud protokollis on tehtud järeldus: rahakulleri surm oli õnnetus, mis päästis tänu kutsari mehisusele riigikassa raha. Kutsar sai autasu ja teda edutati. Sõgla Hannes sai riigitähtsa inimese tapmise eest eluaegse sunnitöö. Riigile alles jäänud raha eest ei tänatud eraldi kedagi.

Läbisõitjaid õõvastav vaim lehvitas Muntsu-Nõmmel, nüüdse Pirmastu-Nõmme kohal tiibu veel kaua.

Nõmme külaga on käinud kaasas taandareng. See on küll endiselt kohal, aga natuke vähem tähtis kui varem. Endisel kohal on mets. Maanteed on veidi õgvendatud. Memoriaaltahvel on teest veidi kõrvale jäänud.