URMAS VARBLANE ⟩ Mõisaküla poisist sai akadeemik, kes hoiab kätt maailmamajanduse pulsil

Urmas Varblane Foto: Kristi Markov

Tartu ülikooli Delta maja on üks Eesti moodsamaid õppehooneid ning selle põhjatiiva neljandal korrusel asub Urmas Varblase kabinet. Koridoriseinal köidab pilku raamitud akvarell kahest professorist kapsapõllul. Professorid on Urmas Varblane ja Janno Reiljan ning põllul kasvavad kapsad kujutavad esimesi välismajandust õppinud tudengeid. Nende lõpetamisest on möödas 30 aastat. Pilt koridoris tuletab kõigile seda aega meelde.

Mõisakülast pärit majandusteadlane, rahvusvahelise ettevõtluse professor, Tartu ülikooli nõukogu ja Eesti teaduste akadeemia liige Urmas Varblane pälvis kõrge autasu, Tartu ülikooli suure medali. Neljapäeval võttis ta selle ülikooli aulas rektor Toomas Asserilt vastu. Kolleegid ja tudengid hindavad oma professorit kõrgelt ning piduliku sündmuse videolõigus kõlab nende huulilt mõtteid tema tegevuse ja suhtumise kohta.

Kuidas Mõisakülas sirgunud noormehest sai majandusteadlane ja akadeemik, hakkab hargnema kaugemalt. Tema vanemad kohtusid selles raudteelinnas ja mõlemad tõi sinna rong.

Saarepeedi Kurika talu, kust Varblase isa sõjateed alustas ja kuhu Sinimägede rinde kokkukukkumise järel tagasi püüdis jõuda, on praegugi alles. Isa võeti kinni, aga Siberisse teda ei saadetud. Selle asemel pandi järelevalve all Balti jaama ehitusele tööle. Poolteist aastat hiljem suunati ta Mõisakülla ja temast sai raudteelaste leivatehase pagar.

Varblase ema oli pärit Saaremaalt, Sõrvest Lülle külast. "1944. aasta oktoobris viidi ta koos ema ja kahe õega Saksamaale, kaks õde jäi Saaremaale maha. Evakueeritud viidi Poola, Gotenhafeni (praegune Gdynia – toimetus) sadamasse ja sealt edasi Hollandi poole, Oldenburgi. Kirjanik Ülo Tuulik kirjeldab sarnase saatuse lugusid raamatus "Sõja jalus". Veebruaris 1945, kui venelased hakkasid jõudma Poola, oli sakslastele selle laagri pidamine koormav, see viidi tagasi Poola, sõjale ja venelastele vastu ning jäeti saatuse hoolde. Ema vanem õde, kes oli toona juba noor täiskasvanu, on osanud kirjeldada neid päevi näljatunde kaudu. Kui pole söönud üks päev, kaks päeva, kolm päeva – kuidas tunne muutub," räägib Varblane. "Neile küll öeldi, et mingu läände, aga kolme tütrega Poolas eksleval naisel oli ju kaks last Eestisse jäänud ja muidugi hakkasid nad hoopis kodu poole tulema. Nädalaid kestnud rännaku lõpuks jõudiski pere tagasi Saaremaale."

Saaremaalt mandrile tööle käimine oli toona väga levinud. "Ema vanem õde Linda sattus esialgu Pärnusse ja sealt Mõisakülla ning kutsus minu ema ka. Mu ema läks samasse leivatööstusesse, kus töötas isa. Kui leivatööstus kinni pandi, töötas ema kaua sööklas. Mul on väga lihtsad vanemad. Nad küll tahtsid saada haridust, aga ei saanud. Isa peres oli neli venda, üks neist õppis kooliõpetajaks, teised teenisid raha, et üks saaks koolis käia."

Urmas Varblane käis viimati Mõisakülas, kui seal 60 lapsega kool kinni pandi ja kooli matuseid peeti. Tema kodumaja Viljandi tänava ääres on alles, kuid tasapisi laguneb. "Raamatus "Eesti linnad" on pilt 30. aastate Mõisakülast: viis taksot seisab reas! Vedurijuhtide palk oli siis ainult veidi väiksem kui riigikogu liikmel, nende naised olid kodused, lapsed käisid lasteaias ..." nendib ta. "Iga koha potentsiaali küsimus on töökohad."

Mõisaküla kool andis noorele tugeva põhja. Kõik tundsid seal kõiki ja kõik pidid tegema kõike, kõiki aineid tuli osata ja olümpiaadidel käia. "Ma olen näiteks vabariiklikul eesti keele olümpiaadil saanud neljanda koha, aga käinud ka matemaatikaolümpiaadidel ja ajalugu huvitas niikuinii. Alma Ilison oli väga hea eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning matemaatikaõpetaja Salme Kikas tegi matemaatikaringi. Meie viimane klassijuhataja Helga Sams rajas kooli metskonna, mis praegu tundub erakordsena. Matemaatika oli mulle lihtne, arvud mulle meeldisid. Sel ajal ilmusid Uno Mereste rahvastikuteadust ja rahvaloendust käsitlevad raamatud ja need pakkusid mulle suurt huvi."

Erialavalikul mängis rolli juhus. Ülikoolis õppimine tähendas paljude erialade puhul, et pärast lõpetamist tuli minna kooli õpetajaks. "Arutlesin, et kooliõpetajaks ei tahaks, Vene sõjaväkke minna ka ei tahaks. Edasi õppida tahtsin kindlalt. Mõtlesin geograafia, ajaloo ja kirjanduse peale, aga õpetaja Alma Ilison laitis selle mõtte maha, öeldes, et kirjanduse ja kirjutamisega võib tegeleda kogu elu, õppida võiks ikka midagi praktilisemat, sest kirjandusega leiba ei teeni. Tartu ülikooli majandusteaduskonnas oli üks suhteliselt uus, müstilise kõlaga eriala, majandusküberneetika. Selle ma võtsin ja selgus, et esimesed kaks aastat oli puhas rakendusmatemaatika. Saime seda söögi alla ja söögi peale. Päris mitu kursusekaaslast kukkus selle aja sees välja. Kolmandal aastal läks põnevamaks: räägiti küberneetika alustest, majandusest ja filosoofiast, rahandusest ja ökonoomikast. Selle eriala mõte oli õpetada, kuidas juhtida majandust ja kasutada selleks ka arvuteid. Eks toasuurused arvutid olid juba olemas ja tuli leida võimalusi, kuidas neid majanduses ära kasutada, näiteks palgaarvestuses või planeerimisel," kõneleb Varblane.

Punastele ainetele raisatud ajast on tal seniajani kahju. "Lisaks Lenini teoste konspekteerimisele oli iga nädal ka sõjaline õpetus. Aga majandusteaduskonna poistel vedas: meie saime sõjaväe finantsjuhi koolitust. Lahendasime klassis ülesandeid nagu "Kui ohvitser tuleb Kamtšatkalt Moskvasse, siis kui palju ta palka saab?" või kuidas raamatupidamises laudu ja toole kirja panna."

Pärast lõpetamist jäi Varblane ülikooli juurde. "Meie tollane noor õppejõud Janno Reiljan veenis mind ära. Kuid hull lugu oli see, et pidin statistilisi asju hakkama õpetama endast viis-kuus aastat noorematele tudengitele. See oli päris karm kogemus. Õnneks on õpetamine mulle alati meeldinud ja sobib mulle."

Noor majandusteadlane oli jõudnud abielluda ning esimene laps oli saanud kaheaastaseks ja teine kolmekuuseks, kui avanes võimalus astuda Moskva ülikooli aspirantuuri. Toona polnud sel erialal võimalik Eestis teaduskraadi kaitsta. "Mu naine pidi olema väga tubli, et ta selle aja üle elas. Sõitsin Moskva vahet üsna sageli ja lugesin kokku, et ühel aastal magasin peaaegu ühe kuu rongis. 13 korda Moskva vahet – see tähendab 26 ööd. Mul oli Moskva rongi laulude järjekord peas. Nendest reisidest, kupeekaaslastest ja juttudest võiks terve raamatu kirjutada."

Vene bardakki nägi noor majandusteadlane kolme aspirantuuriaasta jooksul lähedalt ja palju. Alustades sellest, et mingid paberid polnud õigeks ajaks kohale jõudnud ja teda taheti sõjaväkke võtta. Või kuidas juurviljabaasis lükati rongitäied köögivilju linttraktoriga lihtsalt auku. Või kuidas talvehommikutel tohutus aurupilves busside radiaatoreid tulise veega täideti – energia ei maksnud midagi. Moskva oli rahvusvaheline linn, seal õppis palju välistudengeid ning välismaalastest tuttavate ring suurenes kiiresti. "Vahepeal elasin ühes toas Mehhikost pärit tuumafüüsikuga ja ühikas elas terve hulk kuubalasi – sel ajal õppis neid Moskvas 10 000 – 15 000."

Pärast väitekirja kaitsmist hakkasid puhuma juba vabamad tuuled ja DAAD (Saksamaa Akadeemiline Välisvahetusteenistus) pakkus stipendiume. "See oli imeasi, kui sain 1989. aasta oktoobris elus esimest korda välismaale. Pere muidugi pidi pantvangiks siia jääma. Berliini müür langes novembris."

Augsburgi ülikoolis oldud kümme kuud näitasid ilmekalt, et seni tuntud maailma kõrval on veel palju suurem maailm. Lisaks akadeemilisele poolele ka olme ja turumajandus. Väliseestlaste lood ja looming. "Tutvusin paljude väliseestlastega ja paljudega neist suhtlesin nende surmani, mõned on praegugi alles. Mulle pakkusid nende lood huvi. Näiteks elasid veel mehed, kes olid Nürnbergi protsessi ajal valvurid – üks valvemeeskond koosnes ainult eestlastest."

Sellest Saksamaal käigust algas välismajanduse eriala ehitamine Tartu ülikoolis. See oli täiesti uus valdkond, mida varem ei lubatud Eestis üldse õpetada. "See oli pöörane aeg, kui valmistasime oma eriala loenguid ette ja nentisime Janno Reiljaniga, et oleme oma tudengitest umbes kolm päeva ees. Tudengid olid ülitugevad ja on teinud muljet avaldavat karjääri nii majanduses kui diplomaatias."

Järgmine suur ettevõtmine oli 1990-ndate keskel. Nimelt olid Saksa ja Taani peaminister 1993. aastal otsustanud, et Läänemere maade riigid peaks midagi tegema Baltikumi jaoks, et neid järele aidata, ning valinud selleks sotsiaalteaduste arendamise. Siis algas Urmas Varblasele kümme aastat kestnud suur väljakutse – euroteaduskonna projekt EuroFaculty.

Projekt sai kolm keskust, Riia, Vilnius ja Tartu, ning Urmas Varblasest sai EuroFaculty Tartu juht. Teaduskonnas olid poliitikateadused, avalik haldus, majandus- ja õigusteadus, igas valdkonnas oma koordinaatorid. "Me saime välismaalt tuua õppejõude, ehitasime EuroFaculty rahadega Tartus Lossi tänav 3 valmis terve korruse, mis oli tollal ikka väga moodne. Kogu meie tegevus aitas tõsta kiiresti õpetamise taset. Näiteks 1995. aastal tekkis majandusteaduse õppekava, mis oli üsna samasugune nagu läänes. EuroFacultys õppijatest on välja kasvanud enam kui 50 doktoritöö kaitsnut, palju praegusi professoreid, kohtunikke ja akadeemikuid. Näiteks ka Lauri Mälksoo, kes on Abja-Paluojalt pärit akadeemik rahvusvahelise õiguse alal. Suur osa praegusest sotsiaalteaduste eliidist on saanud EuroFaculty stipendiumite abil välismaal õppida."

Oma üheks õnnestumiseks ja huvitavaks tööks peab Varblane ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise õppekava käivitamist 2000-ndate keskel. Selles said kokku majanduse ja tehnoloogia ained. "Nüüd pole see muidugi enam mingi uudislugu, aga oma aja kohta tuli see hästi välja. Selle lõpetajad olid väga tublid ja neist on saanud tugevad juhid."

Igasuguse tegevuse juures peab Urmas Varblane oluliseks üht kindlat aspekti: püüda midagi ära teha, et Eesti elu paremaks läheks. "Igaüks saab teha erinevas kohas. Ülikoolis töötamise juures on oluline akadeemiline vabadus. See tähendab, et sa saad uurida asju, mis sind tegelikult huvitavad. Ülikoolis ei saa pikalt töötada, kui teemad sind ei huvita. Käsu korras ei saa midagi teha. Ma pole saanud olla klassikaline teadlane, olen olnud akadeemiline ettevõtja: kirjutanud projekte, leidnud rahastust, et inimesed saaksid areneda."

Loomult optimistlik majandusteadlane Mõisaküla ja teiste hääbuvate kohtade suhtes optimistlik ei ole. "On teatud asjad, mille suhtes rakendub rajasõltuvus. Kui liikumine sealt ära on juba ammu käivitatud, siis on väga raske seda tagasi pöörata." Palju roosamat tulevikku näeb ta nendel Mõisakülaga sarnastel kohtadel, mis jäävad Tallinnast kuni 70 kilomeetri kaugusele ehk niinimetatud kuldsesse ringi.

Mõisaküla puhul on Varblase sõnul abiks, et mingi osa rahvast käib Viljandisse, Abja-Paluojale või Karksi-Nuia tööle. Teine pikemas vaates võimalus oleks juhul, kui Mõisakülas oleks hea elada: internet oleks hea, linn korras ja kinnisvara suhteliselt odav. Kui elu läheb Tallinna ümbruses väga kalliks, oleks see üks võimalus. "Mõisaküla kooli kaotamine on halb märk ja selle tagasipööramine keeruline. Küsimus, kas lastele on kool, on oluline komponent mingi sihtkoha valikul."

Varblane meenutab veel 1990-ndatel käinud erastamist, kui paljudes kohtades olid alles Vene ajast jäänud suurte ettevõtete allüksused. "Väikestele kohtadele öeldi: "Kui tahate, tehke ise." Aga kohalikul üksusel ei olnud piisavalt teadmisi ja sidemeid muu maailmaga. Neil oli üliraske hakata ujuma, see sageli ka ei õnnestunud. Eks Mõisaküla oli üks näide sellisest väikelinnast. Linavabriku kinnipanek käis väga kiiresti, vagunidepoo kadus ära, sest raudtee kadus ära. Raudtee ja sellega seotud teenused olid ju olnud väga pikka aega Mõisaküla alustala. Ehitatav Rail Baltic ei lähe kahjuks läbi Mõisaküla. Kui see raudtee lõpuks siiski ära tehakse, muutuvad Tallinna–Pärnu–Riia liini äärsed asukohad ärilises mõttes huvipakkuvateks. Väga paljud ärid hakkavad koonduma sinna, kus on raudtee ja kiire ühendus."