Nädalavahetusel lahkus meie seast vaid 61 aasta vanusena paljude Viljandimaa rahvajooksude algataja ja korraldaja Hanno Priks, kes noorpõlves kuulus Eesti suusatajate paremikku ning kelle pojad on jõudnud samal alal Eesti koondise lävele.
ŠOKK ⟩ Ootamatult lahkus meie seast tubli spordimees ja paljude võistluste korraldaja
"Hanno oli Staieri klubi üks asutaja, oli lõpuni klubi liige ja võttis väga aktiivselt osa kõiksugu spordivõistluste korraldamisest," meenutas vastupidavusalade klubi Staier juht ja Viljandi legendaarne kergejõustikutreener Ants Kuusik.
1989. aastal oli Hanno Priks üks neist noortest meestest, kes panid aluse vastupidavusalade klubile Staier. Toona koondas see endas kolme ala: jooksmist, suusatamist ja triatloni. Priks oli üks suusatamise eesttõmbajaid.
"Me elasime naabritena Päril, meie lapsed olid enam-vähem sama vanad ning ma teadsin Hannot kui kõva suusameest," meenutas Kuusik. Nõnda saigi kahe spordimehe tihe suhtlus alguse ja viis ka mitme tänini korraldatava spordivõistluse alguseni.
Kuusik ja Priks panid 35 aastat tagasi aluse Jüri Lossmanni mälestusjooksule ning Staieri jõulujooksule, mille tavapärane marsruut – kui lumi ja jää ei suru jooksjaid maanteele – on mööda vana raudteetammi Loodi külla Hanno Priksi perele kuuluva maja hoovi.
"See oligi algul mõeldud kui klubi hooaja lõpuüritus ja laste jõulupidu," ütles Kuusik.
Paljudel Viljandimaa rahvajooksudel osales Hanno Priks kommentaatorina ning seejuures võis teda pidada parimaks 1912. aastal olümpiahõbeda saanud Jüri Lossmanni eluloo tundjaks.
27 aastat tagasi, kui Priks oli kolinud elama Paistu, pani ta aluse Holstre-Paistu maanteejooksule. Selle peakorraldaja oli ta elu lõpuni.
Holstre-Paistu jooks kuulub juba mõnda aastat ka Viljandi valla seeriajooksude sekka. Seeriavõistluse peakorraldaja Einar Kaigas tegi mullu sügisel Hanno Priksile 60. sünnipäevaks kingituse ja andis talle tasuta pääsme 2024. aasta Holstre-Paistu jooksule.
"Hannole tegi see tublisti nalja, et sai tasuta stardikoha iseenda võistlusele," meenutas Kaigas. Aga kingi mõte oli tulnud juba mõni aasta varem Priksi öeldud lausest, et tahaks ka ise kunagi sel jooksul osaleda. Peakorraldajana polnud see tal võimalik. Nii võttis Kaigas koos oma tiimiga jooksupäeva korraldamisega seotud töö enda kanda ja Priks sai startida.
"Mõtlesin veel, et aastad lähevad ja Hanno peab saama ka ise osaleda. Aga et see jäigi talle viimaseks ..." rääkis Kaigas.
Teade Priksi ootamatust lahkumisest mõjus šokina kõigile teda tundvatele inimestele.
Nii Kuusik kui Kaigas meenutasid, et Hanno Priks ei olnud kunagi tervise üle kurtnud. "Kui siis, et mõni lihas on valus või ehk selg tegi liiga, aga ei midagi tõsist," lausus Kuusik.
Ka Kaigas ei mäleta ühtegi korda, kui oleks olnud jutuks mõni Priksi vaevanud tervisehäda. Veel kuu aega tagasi osalesid Kaigas ja Priks koos Saaremaa kolme päeva jooksul. "Pigem kurtsin mina ja ta utsitas mind rohkem talvel suusatama, sest suusatamine ei mõju põlvedele nii kurnavalt," rääkis Kaigas, kel aastatetagustest maratonitreeningutest on põlved haiged.
"Hanno oli väga hea huumorimeelega. Ma tõesti ootasin neid Saaremaa jooksupäevi, kui saime pärast jookse koos saunas käia. Ta oli ka väga hea kriitik. Viimase peal mees," lausus Kaigas. "Äge mees."
Viimased paarkümmend aastat Otepääl elanud Hanno Priksist jäid maha kaks täisealist poega, kes on samuti jõudnud suusatamises Eesti paremikku. Vanem poeg Keijo on startinud suusatamises maailma karikavõistlustel, noorem poeg Morten on võitnud näiteks Estoloppeti sarja ja olnud aastaid Soome laskesuusakoondise määrdetiimis.
Ise jõudis Hanno Priks Tartu maratonil korduvalt esisajasse ning oli parimatel kordadel ka 30 parema seas.
Ümber Viljandi järve jooksul startis Hanno Priks 43 korda, aga kui liita poegade ja abikaasa Katrini osaluskorrad, on perekond finišeerinud lausa 98 korda.
"Eks meie põlvkonna A ja O oli ikka hoovisport," meenutas Hanno Priks paar aastat tagas oma sportlaseks sirgumist. Puiatu koolis ta treenimist alustas ja meenutas, et kuna ta oli väikest kasvu, siis tundis sõprade ees suurt tõestamisvajadust. Kehalise kasvatuse õpetaja innustusel jõudis ta 1979. aastal ka järvejooksu starti ning vaid kolmel korral pidi ta seejärel jooksu vahele jätma. Kahel aastal oli sõjaväes ja ühel aastal kipsis.