/nginx/o/2024/03/22/15960500t1h1cc5.jpg)
/nginx/o/2024/11/12/16481284t1h05f2.jpg)
Eestis on absoluutse vaesuse piir praegu 338 eurot ning viimaste andmete kohaselt peab sellise summaga kuus toime tulema 2,7 protsenti elanikkonnast. Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Hanna Vseviovi sõnul võib küll rõõmustada, et olukord on eelmiste aastatega võrreldes läinud paremaks, aga samas teeb kurvaks, kui mõelda, et 2,7 protsenti on umbes 36 000 inimest.
Statistikaameti eelmisel nädalal avalikustatud tulemused näitasid, et mullu vähenesid Eestis nii suhteline kui ka absoluutne vaesus. Viljandimaa omavalitsuste tänavused andmed kõnelevad toimetulekutoetuse küsijate hulga vähenemisest, aga ka ilmajäetustunde suurenemisest.
Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal Eestis ligi 274 800 inimest, seda on peaaegu 29 000 võrra vähem kui 2022. aastal. Viljandimaal paranes olukord statistikale tuginedes tublisti, 12,8 protsenti. Kui Eesti keskmine on 20,2 protsenti, siis Viljandimaal on see veidi suurem, 21,5.
Vaesuse näitajate kahanemise kõrval kasvas aga tajutav ilmajäetus ja Viljandimaal tunnetati seda väga tugevasti. 11,2 protsenti viljandimaalastest tundis ilmajäetust ja sellega oli Viljandimaa maakondade tabelis Ida-Virumaa ees eelviimasel kohal.
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Hanna Vseviov, kui te kuulete sõna "statistika", siis mis mõtteid või tundeid see teis tekitab? Ohata? Natuke nutta?
See on tegelikult hea küsimus! Tekitab selliseid tundeid, et statistikat tuleb alati võtta mööndustega ja tuleb statistikasse rohkem sisse vaadata, et aru saada, millest muutused statistikas on tingitud. Ning minu arvates on vaesusstatistika väga hea näide selle kohta, kuidas muutusi statistikas ei tohiks võtta sirgjooneliselt.
Olen tihtipeale esitanud küsimuse, et kui inimesed räägivad vaesusest, siis millest täpselt nad räägivad. Suhtelisest vaesusest? Absoluutsest vaesusest? Mõnest muust vaesusnäitajast? Inimese enda tunnetuslikust hinnangust?
Viimase 10–15 aasta jooksul on tekkinud statistikas kaks huvitavat kohta: meie suhteline vaesus on kasvanud, absoluutne aga vähenenud. Suhtelise vaesuse näitajat kasutatakse ka rahvusvaheliselt. Nii et kui rääkida Euroopa Liidu kontekstis, siis peame Euroopa Komisjonis tihti selgitama, miks Eestis on vaesusnäitajad nii- või naapidi. Kui suhteline vaesus on kahanenud, siis absoluutne vaesus võib olla samal ajal kasvanud. Euroopa tasandil saab Eesti kiidusõnu, samal ajal me ise aga teame, et päriselt on inimeste olukord kehvemaks läinud.
Üle-eelmisel aastal oli Viljandimaa suhteline vaesus enam kui kolmkümmend protsenti, eelmisel aastal vähenes see tublisti. Jäi küll veidi üle Eesti keskmise, 21 protsendi juurde. Mida see riigile tähendab, kui viiendik elanikest elab suhtelises vaesuses?
See näitab meile seda, et jõukus, mis Eesti riigis on, ei jagune erinevate inimgruppide vahel ühtlaselt.
Kuigi mõnikord võib olla nii, et statistiliselt suhtelises vaesuses elavad inimesed tulevad tegelikult üsna kenasti toime, on suhteline vaesus eelkõige ebavõrdsuse näitaja: on mingisugused takistavad tegurid, miks suhtelises vaesuses inimesed sellest ühiskonna nii-öelda keskmisest hüvest ilma jäävad. Oluliselt murettekitavam on siiski absoluutne vaesus, sest see näitab neid inimesi, kellel on puudus ka täiesti elementaarsetest asjadest ja hüvedest.
Ebavõrdsus tekitab ühiskonnas jällegi teistlaadi probleeme: mõned inimgrupid tajuvad, et nad ei ole kaasatud ühiskonda, ning see võib tekitada pahameelt, mõnikord otseste julgeolekuohtudeni välja, sest inimesed ei taju, et nad on osa sellest riigist.
Aidake see suhtelise vaesuse näitaja konteksti panna: Eestis on see 20,2, Viljandimaal 21 protsenti. Umbes viiendik ühiskonnast, nagu öeldud. Kui me seda nüüd ülejäänud Euroopa näitajaga võrdleme, siis kuhu me paigutume? Kuhu sotsiaalministeerium tahaks selle näitaja ideaalis saada?
Kogu elanikkonna suhtelise vaesuse võrdluses jääme paraku pingereas kehvemate riikide hulka, kuigi laste vaesuse näitajate poolest oleme jällegi positiivselt esirinnas. Euroopa keskmine pole siiski see, mille tingimata eesmärgiks peaksime võtma. Oleme väike riik ja mõnes mõttes on meil ebavõrdsusega tegelda ja erinevate inimrühmadeni jõuda lihtne. Otse loomulikult on eesmärk suhtelist vaesust vähendada, rääkimata siis absoluutsest vaesusest.
Kui vaatame suhtelise vaesuse jaotumise sisse, joonistuvad väga hästi välja grupid, kes on suhtelises vaesuses: enamasti on need üksikud inimesed. See on ka hästi loogiline: ongi ainult üks sissetulek.
Ja vanemaealiste ehk siis eakamate kui 65-aastaste suhtelise vaesuse poolest oleme paraku negatiivselt Euroopa tipus. Samuti on üksikvanemate seas vaesus väga suur. Need on grupid, kes keskmisest heaolust ja hüvest kõrvale jäävad.
Vaatasime, mis mõjutegurid peituvad selle taga, et tänavu nii suhteline kui absoluutne vaesus vähenesid. Muidu ütleme, et vaesuse vastu on parim kaitse töötamine ja töine sissetulek, ja see sajaprotsendiliselt vastabki tõele, aga viimaste muutuste puhul oli oluliselt suurem, lausa kahekordne mõju sellel, et kasvanud on sotsiaalsed siirded (toetused ja pensionid – toimetus).
Meil on olnud erakorralised pensionitõusud ja pensionide indekseerimine ning tõusid ka peretoetused. See näitab, et kui muidu on suhteline vaesus mingite väga konkreetsete poliitikameetmete poolt üsna keeruliselt mõjutatav ning meil on sotsiaalministeeriumis ka väga vähe hoobasid, millega suhtelist vaesust oluliselt mõjutada, siis seekord saime tagasiside: näete, need riskirühmadele sihitatud meetmed on päriselt mõju avaldanud ja suhtelist vaesust päris palju vähendanud.
Rääkisime tulemusi analüüsides ka kohalike omavalitsuste sotsiaalametitega, sest eks nemad tunne kohalikke olusid ju kõige paremini. Saime teada, et abivajajate hulk on küll vähenenud, aga seda suuresti seetõttu, et Ukraina sõjapõgenikud on kas kohanenud ja jalad alla saanud või siis mujale kolinud. Kui nemad kui erakorraline nähtus kõrvale jätta, siis on abivajajate hulk üsna samasugune kui enne.
Ukraina sõjapõgenike saabudes kasvas tõesti näiteks toimetulekutoetuse saajate arv ja aprillis 2022. aastal moodustasid põgenikud toetuse saajatest lausa pea 60 protsenti. Nüüdseks on see number langenud kolmandikuni ja ka muudele näitajatele tuginedes saab öelda küll, et enamik sõjapõgenikest on jalad alla saanud. Vaesusnäitajaid põgenikud siiski eriti ei mõjutanud, sest nende sihtgrupp oli siiski piisavalt väike, et üldist olukorda mitte oluliselt mõjutada. (Täpsustatud hiljem kirjalikult – toimetus)
Selge – ukrainlastega osatakse statistikat vaadates arvestada. Inimeste hirm on ehk mingil määral see, et Tallinnas vaadatakse statistikat ning jõutakse järeldusele, et kõik on hästi, sest näitajad on kahanenud. Abivajajate hulk pole aga olulisel määral vähenenud.
Kui meil viiendik inimestest kogeb suhtelist vaesust, siis ei saa kindlasti öelda, et kõik on hästi. Meil on strateegilisel tasandil heaolu arengukava, mis on riigikogus kinnitatud ning meile siseriiklikud eesmärgid seab. Meil on ka Euroopa Komisjonile lubatud eesmärgid, sest Euroopas tervikuna on ühine vastutus, et kõik panustaksid teatud hulga inimeste vaesusest väljatoomisesse. Kuni me neid eesmärke täitnud ei ole, on tähelepanu vaesust vähendavatel meetmetel. Nii et see, kui meil on paariprotsendilised muutused, ei tähenda kindlasti seda, et nüüd enam selle teemaga ei tegelda. Tegeldakse küll! Ent siin on oluline arvestada, mis päriselt vaesusnäitajaid mõjutab ja mis on tõhusad poliitikameetmed.
Ma toon ühe näite suhtelise vaesuse suhtelisusest. Kui inimesed küsivad, mis vahe neil vaesusnäitajatel on, siis ma tihtipeale ütlengi, et vihje peitub selles, et me räägime suhtelisest vaesusest. Norras võib suhtelises vaesuses elav inimene elada Eesti kontekstis väga hästi. Aga suhtelise vaesuse puhul on nii, et alustuseks jaotatakse kõik inimesed ja leibkonnad sissetulekute alusel ära ja vaadatakse, kus on mediaan. Suhtelise vaesuse piir on tõmmatud 60 protsendi peale mediaanpalgast.
Nii et isegi kui kõik eestlased oleksid miljonärid, siis oleks mingi osa neist ikka suhteliselt vaesed.
Just! Suhteline vaesus saab olla nullis üksnes sellisel juhul, kui kõigi leibkondade liikmed saavad võrdses summas sissetulekuid. Nii et nulli ei ole suhtelist vaesust võimalik mitte kunagi viia. Mõnikord olen öelnud, et suhteline vaesus saab nullis olla ainult Põhja-Koreas ja mõnes muus sellises riigis: see annab indikatsiooni, et statistikaga manipuleeritakse.
Aga me teame, et praegu on suhtelise vaesuse piir 807 eurot.
Sellised iseenesest positiivsed muudatused nagu näiteks õpetajate palgatõus mõjutavad kohe mediaanpalka ning toovad endaga kaasa suhtelise vaesuse piiri tõusu. See tekitab paradoksaalse olukorra, kus riigi positiivne samm, näiteks õpetajate palkade tõus, võib omakorda kaasa tuua vanemaealiste inimeste suhtelise vaesuse kasvu. Seda põhjusel, et Eesti pension jääb üsna sinna suhtelise vaesuse piiri lähedale ning pensionäre on meil palju – kohe, kui suhtelise vaesuse piir tõuseb, võib suur hulk vanemaealisi inimesi suhtelisse vaesusesse kukkuda.
Kuigi tegelikult ei ole mitte midagi justkui halvemaks muutunud.
Jah, see näitabki seda, et vanemaealised ei saanud osa sellest hüvest, mis langes osaks ainult ühele ühiskonnagrupile, näiteks õpetajatele. Aga see on hea näide selle kohta, et kui tahta aru saada, mis tegelikult toimub, peame kõrvale võtma teisi näitajaid.
Aga kui nüüd hüpata selle juurest absoluutse vaesuse juurde, siis kuidas meil sellega riigis olukord on?
Kui me räägime absoluutsest vaesusest, siis selle metoodika püüab kätkeda eluks hädavajalikke kulusid ja komponente: suure osa sellest moodustavad toidukulu, teatud kulud veel. See on meie teadlaste välja töötatud metoodika, igal aastal muudetakse seda tarbijahinnaindeksi abil ning see on meil praegu 338 eurot. Ja kui me Eestis neid protsente vaatame, siis õnneks on need väga väikesed. Viimaste andmete kohaselt on 2,7 protsenti elanikkonnast absoluutses vaesuses. Ja võime jällegi rõõmustada, sest olukord on läinud paremaks. Aga kui me nüüd vaatame, kui palju inimesi on 2,7 protsenti, siis see on umbes 36 000 inimest.
See on kaks Viljandi linna.
Jah, ning kui te alguses küsisite, mis tundeid "statistika" minus tekitab, siis kui ma mõtlen protsendi 2,7 peale, siis see ei tekita tahtmist nutta. Kui ma aga mõtlen 36 000 inimese peale, siis tekib juba hoopis teine tunne. Igaühele, kes nende teemadega tegeleb, on harjutus mõelda, kas siis iseenda või oma pere kontekstis, et kuidas oleks toime tulla 338 euroga leibkonna liikme kohta …
Siin joonistub välja, et suhtelise vaesuse juures on riskigrupid üksikud inimesed – üksikvanemad ja pensionärid. Töötavad inimesed on absoluutse vaesuse eest väga hästi kaitstud. Tegelikult kaitseb Eesti pension absoluutse vaesuse eest üsna hästi. Riskirühmad on aga ilmselgelt töötud: vaatasin viimast statistikat ning palgatöötajatest on absoluutses vaesuses 1,5 protsenti ja töötutest 21,7 protsenti. Siin torkavad silma ka üksikud mehed, sest töötute hulgas ongi palju üksikuid mehi. Ja absoluutses vaesuses olevate inimeste aitamiseks on teised poliitilised meetmed kui suhtelises vaesuses olevate inimeste aitamiseks.
Mis mulle seda statistikat vaadates enim silma torkas ning millest ka meie sotsiaalametite töötajad juttu tegid, oli see, et abivajajate hulk on küll vähenenud, kuid röögatu tõusu on teinud tajutav ilmajäetus. Oleme selle poolest Ida-Virumaa järel teisel kohal. Mida te sellest määrast üldse arvate?
Minu arvates on see selles mõttes hea näitaja, et kui ma enne ütlesin, et Euroopa Liidus võrreldakse riike suhtelise vaesuse alusel, siis see on tõepoolest väga suhteline. Ilmajäetuse määr on võrreldav teiste riikidega, sest metoodika on riikides ühesugune ning see püüab rohkem näidata tõelist ainelist puudust. See on hea näitaja, mis võtta suhtelise vaesuse kõrvale.
See koosneb 13 komponendist ning oluline nüanss on see, et ilmajäetus on tunnetuslik – uuringu käigus küsitakse inimeste käest, kas neil on piisavalt ressursse ühe või teise asja omandamiseks.
Mis on tajutav ilmajäetuse määr?
Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti järgmistest.
1) Üüri- ja kommunaalkulude tasumist
2) kodu piisavalt soojana hoidmist
3) ettenägematuid kulutusi
4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist
5) nädalast puhkust kodust eemal
6) autot
7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist
8) kulunud riiete asendamist uutega
9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid
10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal
11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist
12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokkusaamist, et koos süüa-juua
13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist.
Allikas: statistikaamet
Peab arvestama, et ilmajäetuse andmed on 2024. aasta omad. Faktidega saame seda kontrollida alles järgmisel aastal, kui statistikaametil on uuesti vaesuse andmed kõrvale võtta.
Varem oleme võtnud needsamad inimgrupid, kes on suhtelises vaesuses, absoluutses vaesus ja tajutavas ilmajäetuses, ning analüüsinud, kas need grupid kattuvad. Hästi üllatav on see, et väga väike osa nendest gruppidest kattuvad omavahel.
Seal on veidi taga metodoloogilised põhjused, aga tuleb välja, et meil on inimesi, kes on absoluutses vaesuses, aga ise tunnetuslikult ei taju, et neil on asjad kehvasti. Üks nüanss, miks see võib nii olla, on see, et suhteline ja absoluutne vaesus sõltuvad sissetulekutest: vaadatakse sissetulekut, aga see jääb kõrvale, kui mõnel inimesel on tohutud laenud kaelas, mõnel aga väga hea võrgustik kõrval või aiamaa, kust ta saab üsna odavalt toidupoolise. Nii et ilmajäetus on väga tunnetuslik, sinna kõrvale tuleb juurde vaadata ka teisi andmeid.
Seega võib olla, et inimesel on teatud finantsärevus: ta küll töötab täiskohaga, ent tunneb, et ei saa töötamise eest seda, mida ta tahaks?
Tundub, et see võib nii olla, sest ka majandusanalüütikud ütlevad, et Eesti inimese säästud on praegu ühed suuremad. Need kaks pilti ka omavahel justkui lõpuni kokku ei lähe. Ehk võib olla nii, et mul küll on raha, ma säästan, aga ma tajun ärevust ja ebakindlust.
Ja säästude kallale ei julge samas minna.
Täpselt. Aga ilmajäetuse kohta veel niipalju, et on väga vähe inimesi, kes ütlevad, et nad ei saa endale üht või teist asja lubada. Kõige suurem mass on neid inimesi, kes ütlevad, et nad ei tule toime ettenägematute kuludega.
Meie sotsiaalametid on järgmisele aastale mõeldes mõnevõrra murelikud, sest tulemas on maksutõusud. Mis samme on ministeerium astunud selleks, et hakkama saada vaeste inimeste hulga kasvuga? On üldse võimalik mingeid samme astuda, sest teiegi peate ju kõike kärpima?
Kärpima peame, aga kärpimise ajal oleme püüdnud säästa neidsamu riskigruppe. On mõned meetmed, millel on olnud otsene positiivne mõju ning ilmselgelt on ka tulevikus. Näiteks üksikvanemate toetuste tõusud: 2023. aastal toimus oluline üksikvanema lapsetoetuse tõus, sellel aastal suurenes elatisabi ning 2026. aastal muutub kogu toetusskeem neile, kelle üks või mõlemad vanemad on surnud.
Need on olnud sihitatud väga suurele vaesuse riskirühmale ning oleme näinud neil mõju. Meil on olnud ka peretoetuste tõusud, kuigi siin oli vahepeal vangerdus, et üks aasta oli see suurem, seejärel veidi madalam. Suures plaanis on need siiski mitu korda suuremad kui näiteks 2022. aastal ning ka seda mõju oleme vaesusnäitajates näinud. Ning kuna maksutõusud puudutavad kindlasti puuetega inimesi, siis üks oluline muutus, mis mootorsõidukimaksu valguses tuli, oli see, et saime üle aastate tõsta puuetega inimeste toetusi. Need tõusud jõustuvad järgmisel aastal ning neil on sellele vaesuse riskirühmale kindlasti mõju.
Toimetulekutoetus on see viimane abinõu, mida riik pakub inimestele, kelle puhul muud toetusmeetmed pole toiminud. Toimetulekupiiri tõsteti Eestis viimati 2022. aastal (Täpsustatud hiljem kirjalikult – toimetus). See on nüüd see abinõu, millega saame hästi kiiresti reageerida, kui näeme, et sügavas vaesuses olevate inimeste arv kasvab.
Nii et peate küll kärpima, aga üritate sotsiaalse võrgu vaesuse riskirühmade ümber siiski võimalikult tiheda hoida?
Nii on!