Eesti loodus- ja loomakaitsjad on viimastel aastatel enda jaoks avastanud õigusriigi. Vähemalt selline mulje jääb, kui uudiseid lugeda. Teisipäeval näiteks langetas Tallinna halduskohus otsuse peatada vast alanud hundijahihooaeg. Kuigi keskkonnaamet saatis nädala alguses välja pressiteate, et 1. novembrist veebruari lõpuni tohib küttida 90 hunti, kohaldati nüüd esialgse õiguskaitse korras küttimise peatamine 4. detsembrini.
JUHTKIRI ⟩ Siin- või sealpool tülijoont?
Kohtu loogika on mõistetav: kui arutelud peaksid jätkuma ja nende käigus peaks selguma, et tõepoolest on alust küttimise piiramiseks või keelamiseks, siis juba lastud loomi enam ellu ei ärata. Sama põhimõte toimis Viljandis, kui keskkonnakaitsjaid ärritas Uuel tänaval puude raiumine ja nende asemele uute istutamine. Siis lähtuti loogikast, et raiutud puud pole võimalik uuesti kasvama panna, ning otsustati, et kuni asjaoludes selgust luuakse, raiuda ei tohi.
Kohtu poole pöördumine sellistes küsimustes on ühest küljest loomulik, sest, nagu öeldud, elame õigusriigis. Kõigil on õigus nii enda kui ka oma organisatsiooni huve kaitsta ja ei ole kellegi asi öelda: "Sina seda teha ei tohi!" See viiks meid otsapidi mingisse muusse riiki kui õigusriik.