TRIIN LOIDE ⟩ Murelikkuse nõiaring

20.03.2024. Viljandi Pildil Triin Loide, Sakala reporter. Foto: Elmo Riig

Hotellide ja restoranide neljapäevast kümneminutilist tööseisakut on veidi liiast streigiks nimetada. Ehk võiks seda nimetada meeleavalduseks selle sõna otseses mõttes: "Minu meelsus nendes küsimustes on selline ning ma avaldan seda nüüd tagasihoidlikult, kui tohib".

Suhtuda annab sellesse mitmeti. Üks võimalus on kulm poolde laupa kergitada ning külmalt nentida: "Elu on selline, võtke või jätke." Teine võimalus ebaviisakaks ja lausa jõhkraks muutuda ning käratada: "Meil kõigil on raske! Eks pange oma putka kinni, kui ei suuda hakkama saada!" Võib ülbitseda ja teatada: "Ma ei ostnud teie absurdselt ülehinnatud ja magedat burgerit ka enne kriisi." Võib targutada, et ka kullassepaärid võiksid samasuguse aktsiooni korraldada, sest vaevalt juveelimüük praegu kuigi hästi läheb ning kulda ostavad jõukad kodanikud ikka hoolikalt väljamõõdetud grammides ja hoiavad kodus seifis, mitte ei lükka kõrva. Võib ka manitsevalt sõrme viibutada: "Me ei taha tagasi riigikorraldust, kus partei otsustab, kui palju maksab sada grammi vorsti."

Kõike võib. Teiste seas on mõistagi ka valik mitte olla nõme ning lähtuda põhimõttest, et niisama ei kurda enamasti keegi, vähemalt avalikult ja oma nimega. Anonüümne kirumine on mõnelegi hobiks kujunenud, tõsi, aga suruda kohalesaabunud ajakirjanikul kätt, noogutada tervituseks fotograafile ja seejärel kõnelema hakata – see nõuab juba eneseületust. Praegusel sotsiaalmeedia ning hoolikalt läbimõeldud fotovalikuga Instagrami-ajastul, mil kõik püüavad jätta muljet, et nad elavad parimat võimalikku elu, on see päris suur jõupingutus.