/nginx/o/2009/01/07/113719t1h1ef6.jpg)
Ülle Lumi kirjutis on ajendatud 17. aprilli «Sakalas» ilmunud artiklist «Haigla otsib juhte».
Mõtteid haigla juhatuse valimise eel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MIS SEE tigu nüüd ühes lastesaates ütleski: «Edasi, ikka edasi…» Nii toimetan minagi.
Mine tea, kas toimetuleku võtmeks saab pidada perenaise tugevat tahet, hästi sobivat juhtmeeskonda või õnne, aga Viljandi haigla majandusaastad on lõppenud ülejäägiga ja masuaegki ei sundinud raviasutust alasti ujuma.
Kui tõsisemalt rääkida, vajutab haigla toimimise mudelile nii heas kui halvas pitseri kahtlemata juhatus. Kunagi neljaliikmelisena alustanud juhtorgan on poole võrra kahanenud ja toiminud juba mitu aastat kaheliikmelisena.
Liikmete pädevusvaldkonnad on selgelt piiritletud, koostöö hea, haigla toimetulekuvõime järjepidevalt positiivne ning kokku on hoitud pool juhatuse tegevuskuludest.
KUMMALINE, AGA just nüüd on pooleli olevaid protsesse varasemast mitu korda rohkem ja tegemata asjad ootavad. Pakun siinkohal uutele tulijatele väikese spikri.
Sotsiaalministri jutu järgi on 2012. aasta igamehe tervise tugevdamise aasta. Meil on paslik tema sõnadest kinni haarata ja Viljandimaa tervishoiusüsteemi parandus käsile võtta. Tänavuseks oleme seadnud mitu tähtsat eesmärki. Kõige üldisemalt öeldes teeme tööd, et ratsionaliseerida ja moderniseerida haigla infrastruktuuri.
Hakatuseks tahame koondada kõik pikaajalise ravi teenused Jämejalale. Hiljemalt kadripäevaks on Jämejala kinnistul ehitus- ja parandustööd tehtud ning kõik psühhiaatriakliiniku patsiendid kolivad kaunisse pargikeskkonda.
Uksed avab ka vast valminud õendus- ja hoolduskeskuse juurdeehitis, kus pakutakse peale hooldusravi tänapäevast hooldust dementsussündroomiga klientidele.
Teenuse struktuuri, protsessi ja tulemuste standardi töötasime välja koos hollandlastega. Täies mahus avab uksed koduõenduskeskus ja paraneb psühhiaatriliste erivajadustega klientide rehabilitatsioon.
Vahva on kujutleda, kuidas meie koolitatud koduõed verivärskete elektriautodega maakonnas ringi vuravad. Kas hangitud kaheksa sõidukit ennast õigustavad, näitab aeg. Igal juhul suur tänu Paistu vallavanemale, kes sõlmis meiega koostöölepingu ja võttis autode taotlemise ülesande oma õlgadele.
OLEN EAKATELT jutuvestjatelt kuulnud lugu kunagise meremehe Gustav Sergo laevast, kus igaüks sai sõita oma kütusega. Maakonna tervishoiukorraldusega on peaaegu samasugune lugu.
Elanikkond kahaneb ja vananeb, tööjõudu napib ning rahast ei piisa kunagi. Tervishoiuteenuste arengu prognoos ütleb, et üldhaiglate elushoidmine nõuab häid mõtteid ja tugevat tahet. See on vesi pöörase entusiamiga eestvedajate veskile.
Üks näide: tänavu võtsime vastu otsuse muutuda sõltuvushaigetele rehabilitatsiooniteenuseid osutavaks üle-eestiliseks pädevuskeskuseks. See aukartust äratav ja riskimahukas eesmärk on põnev ning toetab haigla üldist toimetulemist.
Nagu asutustel, nii on ka inimestel oma arusaamad ja kujutelmad. Olen viimased kolm aastat rääkinud ning kirjutanud, et maakondlik tervishoiukorraldus vajab süsteemsust, koostööd ja ühist mõtlemist.
Nägin, kuidas üheksakümnendate lõpul Viljandimaal esmatasandi arstiabi poolvägisi pilbasteks lammutati ja vana hea tervisekeskus pidi justkui moodsa aja vaenlane jääma pooltühjaks.
Nüüd märkan, et kunagine Lõuna-Venemaa tagavarahaiglaks ehitatud mitmekordselt ülemahuline ja amortiseerunud haiglahoone hakkab pooltühjaks jääma ning tõmbab kohapealsele aktiivravile pidurit.
Mis siis saab? Ei midagi muud, kui et oleme seekord vähem isepäised ja tunnistame, et vanas mudelis jätkamine ja arengust rääkimine tähendab nii haiglale kui esmatasandile enesepettust. Haigla juhatuse esimehena on mul missioon kuulutada kõikidele partneritele, et kui soovime maakonnas ka edaspidi head terviseteenust osutada, on uue tervishoiumudeli ülesehitamine ainuvõimalik vahend.
MIS SEAL salata: tahan olla Eesti tervishoiukorralduse tulevikumudeli väljatöötajate hulgas ning rajada Viljandisse nüüdisaegse terviseteenuste pakkumise kompleksi, kus paiknevad lähestikku aktiivravihaigla ja esmatasandi tervisekeskus. Statsionaarne eriarstiabi, esmatasandi tervisekeskuse ühine taristu ning hea koostöö, milles tähtis partner on ka ülikooli kliinikum, võimaldavad muuta teenuse paremaks ja elanikele kättesaadavamaks.
Kas haiglavõrgu reform ja esmatasandi arengukava rakendusplaani esmateostus võivad Viljandimaal tuule tiibadesse saada, sõltub haigla, perearstide, linnajuhtide ja omavalitsusliidu ning tervisekeskuse omaniku koostöötahtest. Haigla ja Eesti perearstide selts on protsessi vedurid, sest praeguses hoones pole üle viie-kuue aasta enam võimalik kvaliteetset arstiabi anda.
Teeme koostööd ministeeriumi ja perearstide rühmaga. Kaasa löövad ka linn ja omavalitsusliit. Arengut plaanides lähtume üldistest eesmärkidest parandada teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti ning inimeste tervist, tagada, et inimesed oleksid tervishoiuga rahul, lähtudes seejuures riigi finantsvõimekusest ja kasutades ressursse optimaalselt.
Asjaga on kiire, sest juba selle aasta lõpul annab sotsiaalministeerium teada, missugused on 2014.—2020. aasta Euroopa Liidu tõukefondide eelarve kasutamises tema
eelistused.
NAGU IGA uue asja, nii on sellegi puhul esialgu kõhklejaid rohkem kui kaasatulijaid. Perearstid on harjunud olema omaette ja võivad pidada arengukava järgi tervisekeskusesse koondumist isikuvabaduse piiramiseks. Samuti võib mõnes osapooles süveneda hirm, et uue tervishoiukompleksi ehitamine neelab suure tüki kellegi teise rahavoost.
Rahunegem! Sünergiat loovas koostöös ei ohustata kedagi. Haigekassa rahast haiglat ega tervisekeskuse rajamist ei finantseerita. Ka esmatasandi keskuste ja haiglavõrgu korrastamiseks struktuurifondidest jaotatav raha hoitakse lahus.
Laboriteenuste arendamine pole samuti haigla pärusmaa: punti mahub veel tervisekeskuse ostnud MediCap Holding. Eesti tervishoiukorralduse tulevikumudeli pioneerina on haiglal välja pakkuda ka rahastamisidee.
Kui otsuseid tuleb teha kiiresti ja tihti ning olukordi aeg-ajalt ümber hinnata, on imehea tunda, et ei haiglast, maakonnast ega Eestist ole kadunud tegijate meietunne. See aitab hoida arengukurssi ja ahvatleb haarama ratsmeid veel viieks aastaks.