KROONIKA ⟩ Kuidas esivanemad ei osanud mõõtu ega piiri pidada

Tänapäeval on romantilistes Viljandi ordulossivaremetes uidates raske hoomata, millised rikkused kunagi nende müüride vahel olid. Foto: Elmo Riig

"Nad on lobamokad, võltsid, ropusuised, upsakad, valelikud ja pahasoovlikud ja kõigi oma tööde juures (iseäranis, mida nad peavad teistele tegema) aeglased ja laisad. Ka pole nende juures harv teatav häbiväärne pahe, mida ma siin ei taha nimetada."

Nõndaviisi iseloomustab meie esivanemaid Christian Kelch, keda peetakse üheks XVII sajandi kõige eeskujulikumaks ja silmapaistvamaks ajalookirjutajaks ning kelle "Liivimaa ajalugu" üheks kõige olulisemaks kroonikatekstiks Eesti ajaloost.

Nimetatud suurteos koosneb kahest osast. Autori eluajal ilmus vaid mahukas esimene köide (1695), mis käsitleb Eesti- ja Lätimaa minevikku 1690. aastani. Teine köide, mis vaatleb aastaid 1690–1707, säilis üle 100 aasta üksnes käsikirjana ning on parim allikas suure näljahäda aastate ja põhjasõjaaegsete sündmuste kohta.