Kirsina tordil jääb seenehooaega meenutama roosa puugipask

Roosa puugipask jäi pildile Karksi kandi metsas. Foto: Rita Bergmann

Loodusevaatleja Rita Bergmanni sõnul pole vähemasti temal Karksi kandis olnud põhjust tänavuse seeneaja üle suurt nuriseda ning erilise kingitusena kaunistas hooaega haruldane roosa puugipask, mis tegelikult polegi päris seen.

Seeneliste arvamused käesoleva aasta kohta on samas läinud lahku. Mõni on kiitnud taevani, teine on tõdenud, et nii nirult pole varem veel kunagi läinud. Eks seente puhul sõltu palju vihmast, mida on kevadest saadik tulnud kohati väga ebaühtlaselt.

«Sügis on olnud imeilus, ainsaks mureks on need lõpmatud puulehed, mis läänetuule abil metsast meie aeda maanduvad,» rääkis Bergmann. «Seeneaja üle mina ei kurda, kuigi Karksi kandis on see jäänud üsna ühekülgseks – peamiselt kukeseeneaastaks.»

Kukeseeni leiab metsast tema kinnitusel praegugi, kui neid puulehtede alt märgata õnnestub. Ka lehter-kukeseeni, uuema nimega lehter-torbikseeni leiab veel küllalt. Nädal tagasi sattus tema neist üsna vanakeste peale.

«Kahjuks nappis tänavu riisikaid, pealegi olid need vähesed, mida leidsin, üsna ussitanud. Samas kuulsin, et mõnel pool kasvas kuuseriisikaid lausa massiliselt,» lausus Bergmann. «Sirmikuid leidsin piisavalt, pilvikuid aga vähe. Augustis leidus üsna palju puravikke, mille aeg sai paraku mööda umbes nädalaga. Oktoobris oli palju pihkasi liimikuid. Muide, viimased metsmaasikad korjasin 15. septembril ja metsvaarikad 2. oktoobril, maitsesid sama hästi kui suvelgi.»

Bergmann märkis, et suvel sattus ta peale väga huvitavale leiule. Esimest korda elus kohtas ta limakut nimega Fuligo septica var. rosea ehk roosa puugipask.

«Tegin pildi ja saatsin selle mükoloog Urmas Kõljalale, kes pidas nõu doktorant Iryna Yatsiukiga, ja sain vastuseks, et roosat puugipaska esineb nii harva, et seda pole veel keegi maailmas sekveneerinud,» rääkis Bergmann. «Tegu pole siiski seenega ja seepärast ei taibanud ma teda metsast kaasa võtta. Kui paar päeva hiljem otsima läksin, siis oli eelmise päeva rahe selle hävitanud. Niisiis jääb seegi kord sekveneerimata ehk genoomi järjestusanalüüs tegemata.»

Lisaks roosale puugipasale sattus loodusesõbra vaatevälja esimest korda seen, mis köitis tähelepanu tavatult pika jala poolest.

«Peenikese jala pikkus maapinnast kübarani võis olla umbes 30 sentimeetrit. Esialgu ma talle nime anda ei osanud, alles mükoloogi abiga sain teada, et tegu on poolkeraja värvikuga. Seen eelistab kasvada heinamaal loomasõnnikul, mina nägin seda hoopiski kuusikus,» rääkis ta.

Bergmann lisas, et uuesti on tal kavas metsa luusima minna järgmisel nädalal, sooviga leida triibulisi heinikuid ja suits-kollanutte. «Aga nüüd lähen ja võtan ahjust välja seenepiruka,» lausus ta.

Mis aga puudutab roosat värvi tegelast, siis nagu kirjutab veebileht looduskalender.ee, on see maailma suurim limaseen, mille viljakeha võib kasvada üle kolmekümne sentimeetri suuruseks. Puugipasal ei ole seeneniidistikku ja viljakeha moodustab vegetatiivne ehk amööbitaoline limane mass – plasmoodium.

Maapinnale ilmub puugipask paljunemise ajaks, mis saab alguse juulis, aga kestab veel kogu septembri. Värvikas viljakeha, mis on täidetud seeneeostega, roomab sõna otseses mõttes ringi ja otsib kõdunevat kasepuitu. Puugipask liigub ringi märgades või soistes metsades.

Esimestel päevadel pärast ilmumist sarnaneb plasmoodiumi staadiumis limaseen kollaka vormitu massiga, olles raskesti märgatav näiteks mädaneval puidul, kus seen toitub kas bakteritest või mikroorganismidest. Seeneeoste levitamiseks roomab puugipasa plasmoodium oma nii-öelda varjupaigast välja ja tema liikumise kiirus on umbkaudu kuni viis millimeetrit tunnis.

Plasmoodiumi arenedes muutub viljakeha tihedamaks, kuid muutused olenevad keskkonnast ja ka kohavahetusest. Viljakeha värvus võib oleneda nii niiskusest kui temperatuurist ehk paljudest muudest teguritest ja jääda valkjaks, rohekaks või roosakaks.

Veebipõhine entsüklopeedia Vikipeedia sõnastab, et puugipask on mõnes mõttes seent meenutav alglooma esindaja, kes elab oma elu varjatult, kellelegi kahju tegemata või kasu toomata. Vanasti aga usuti, et puugipasa algul limased ja hiljem pulbristuvad moodustised on krattidest ehk puukidest maha jäänud. Neid seostati nõidusega ja kardeti, et need võivad mitmel moel halba põhjustada.

Poolkerajas värvik püüdis pilku oma pika jalaga. Foto: Rita Bergmann