JUHTKIRI ⟩ Tee mis teed, ikka pole teed!

Sakala logo Foto: Sakala

Viljandi valla Kingu poririba – vabandust, tee –, millest on täna Sakalas juttu, on silmapaistvalt kole, kuid kahjuks mitte silmapaistvalt haruldane. Kurtjaid, kes peavad sõitma mööda augupuru või mudamülgast, kui nad just kõrvalt põllu pealt paremaid teeolusid ei leia, kohtab ridamisi – küll Viljandi, küll Põhja-Sakala, küll Mulgi vallas. Ega viljandlasedki paljude tänavatega rahul ole. Need on küll kõvakattega, aga kui kõvas kattes on augud, löövad need autoomanikku iseäranis kõvasti.

Ehkki aeg-ajalt võib näidata näpuga teehooldajale, kes on valel ajal mõnd teejuppi hööveldama läinud, peitub tõeline probleem märksa sügavamal. Õieti vastupidi: selles, et mingit sügavust enam ei ole. Paljudes kohtades on kraavid täis kasvanud ja tee vajaks ammu ešeloni jagu kruusakoormaid, aga mida pole, seda pole. Pole raha, pole ka kruusa. Kui head tulemust sa mulda hööveldades ikka saada loodad?

Nagu Viljandi abivallavanem Alvar Pähkel tõdeb, peaks teedesse investeerima kümme korda rohkem, et rahvas nendega rahul oleks. Seda raha pole aga kusagilt võtta ei Viljandi vallal ega teistel omavalitsustel. Ka riigil tegelikult mitte. Lõviosa praegustest suurtest tee-ehitustest tehakse tänu Euroopa Liidu toetusele.