KEIT PENTUS-ROSIMANNUS ⟩ Euroopa toetab mahetootjat ka siis, kui ükski õun turule ei jõua

Keit Pentus-Rosimannus Foto: Sophie Margue

Eesti on Euroopas mahepõllumaa osakaalult teine riik, kohe tugeva mahetraditsiooniga Austria järel ning eespool sellistest ökohiidudest nagu Saksamaa, Taani ja Rootsi. Selle ilusa koha taga on aga sektori tuleviku pärast tuntav mure, mida Eesti jagab teiste Euroopa riikidega.

Puhas toit ja hoitud loodus on eurooplastele tähtsad ning see on põhjus, miks Euroopa Liit toetab mahepõllumajandust miljardite eurodega. Aastatel 2014–2022 oli see summa 12 miljardit ning aastatel 2023–2027 veel suurem, 15 miljardit eurot. Põllumajandus on suure keskkonnamõjuga tegevus ning selle mõju vähendamine tähendab märkimisväärseid kulusid. On igati õiglane, et aitame põllumeestel seda koormat kanda. Kuid sama tähtis on, et Euroopa toetus läheks just sinna, kus seda kõige enam vaja ning kus see ka reaalset tulemust toob.

Praegu on kogu Euroopa poliitika keskendunud mahedalt haritava maa suurendamisele. Toetust makstakse pindala eest ning ainuke Euroopa tasandi eesmärk on, et 2030. aastaks oleks 25 protsenti liidu põllumaast mahe. Euroopa Kontrollikojas seda poliitikat analüüsides sai õige pea selgeks, et säärane ühekülgne lähenemine on lühinägelik. Kui me ei taha, et mahepõllundus sõltuks ainult Euroopa Liidu toetustest, tuleb tagant utsitada nii tootmist kui tarbimist, mitte lihtsalt Euroopa raha abiga hektareid paisutada.