TÕNIS TULP ⟩ Liiga palju pöörati

Tõnis Tulp Foto: Elmo Riig

Vanarahvas ütles, et see, kes müüb tagumiku ära võõrale, peab ise laskma edaspidi läbi küljeluude. See mitte just kõige viisakam ütlus tuli mulle meelde, kui hakkasin mõtisklema teenuste üle, mille kehtivad seadusepügalad teevad kohustuslikuks igale kohalikule omavalitsusele.

Ühes sellega tuli mulle meelde repliik Eesti kultusfilmist "Siin me oleme": "Hilja, peremees, hilja!" Nimelt on juba paar aastakümmet Eesti valitsused ning nende sabas ka enamik omavalitsusi üritanud erastada kõike, mida on võimalik erastada, ja isegi seda, mida ei ole mingi nurga alt vaadatuna mõistlik erastada.

Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse järgi on omavalitsuse ülesanne korraldada näiteks elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust ning valla- või linnasisest ühistransporti. Kõigi nende teenuste osutamiseks on möödapääsmatult vajalik taristu. See oli veel Nõukogude ajal peaaegu eranditult riigi käsutuses. Kohe pärast riigikorra muutust leiti aga, et riik on halb peremees, ning hakati kõnealuseid süsteeme kiirkorras erastama, et neil oleks parem peremees ja majandaja. Sellega kohustati kohaliku elu juhtijaid neid teenuseid edaspidi eraomanikelt ostma.