Kakeldi, kuni pill hüüdis

Vene päev andis aimu nii vene rahvamuusika sügavamatest kihtidest kui nüüdisaegsest etnobiidist.

FOTO: Ülar Mändmets

Festival «Maa ja ilm» on saanud rahvuspäevade näol uue ilme. Järjekorras teisena tõstis see kilbile vene muusika.

Rohkearvuline publik sai aimu nii vene rahvamuusika sügavamatest kihtidest kui nüüdisaegsest etnobiidist. Ühte päeva mahtus palju. Peeter Volkonski usutles Vassili Ivanovi, kes on tegutsev rahvamuusik, etnograaf, Loode-Venemaa rahvapillimuusika uurija ning traditsiooniliste pillimänguviiside ja tantsude taaselustaja.

Tants ja kaklus

Tuleb tunnistada, et Venemaal elavate rahvaste paabelis eksib vene algupärane pärimusmuusika sageli soomeugri ja türgi rahvaste muusikasse ära, sest on saanud neilt palju mõjutusi. Vene rahvapärimusest pidas katkematult vastu üksnes laulupärand.

Sellel on ka ajaloolised põhjused: kirik võis religioossetel ettekäänetel instrumentaalmuusika periooditi paarikümneks aastaks keelata, mistap pärimus elas edasi peamiselt lauludes ja laulumängudes.

Instrumentaalmuusikat hakati üles kirjutama alles XX sajandi teisel poolel. Tuntuim vene rahvapill karmoška muutus külades tohutult populaarseks siiski juba XIX sajandi teisel poolel. Ehkki Saksamaalt pärit, tõusis see eriti suurde ausse just Venemaal.

Venemaal on karmoškasid eri nimetuste all üle 30 tüübi, igas regioonis oma: näiteks taljanka, minorka, kromka, tšerepanka, livenka, tulskaja ja vjatskaja.

Vassili Ivanovi jutu järgi on vanemad pillilood nagu õige alguse ja lõputa jutu osad. Viis kordub väikeste variatsioonidega täpselt nii kaua, kui vaja: kuni kestab laul, tants või kaklus. Jah, pillimängu on vaja ka kaklemiseks — seegi on osa traditsioonist.
Jalutavad näiteks kaks seltskonda väärikalt ja uhkelt jõekaldal mööda kitsast rada teineteisele vastu, mõlemal oma karmoškamängija.

Pillimängule tuleb kuraasi juurde, lood lähevad kiiremaks ja selg aetakse sirgemaks. Kui seltskonnad kokku saavad, ei soovi kumbki teisele teed anda. Mõistagi lõpeb see kaklusega, aga vahel kestnud lööming ainult nii kaua, kuni hüüdis pill. Siis lepiti ära ja mindi oma teed.

Vene päeval kaklemist harjutama ei hakatud, küll aga sai pärimustantsude õpitoas selgeks nii mõnigi vana tants. Horovoode ja kadrille õpetasid Vassili Ivanov ja Olga Kuznetsova.

Ringtantsud ehk horovoodid sisaldavad kindlate tantsumustrite kõrval ka teatraalseid elemente. Kõigil tantsuosadel on kindel tähendus, olgu see siis sigivusmaagiline või tulenegu mõnest muust kristluse-eelse aja rituaalist. Ühise tantsu või mänguringi toimimine sõltub iga inimese liikumisest ja täpsusest, tantsud õpetavad üksteist arvestama ja kogukonnana toimima.

Paljude rahvaste seas tuntud hoogsad kadrillid tegid saalitäie tantsijaid üsna kiiresti nägupidi tuttavaks. Aidas kogu hooaja vältel korraldatud «Tantsumajad» on kenasti toimima hakanud, rahvaste pärimustantse õppides saab tasapisi aimu sellestki, kuidas paigutuvad suure ilma tantsutervikusse eesti tantsud.

Külaromantikat otsimas

Vassili Ivanov on uurinud skobarite pillimängutraditsiooni. Skobarid elasid Pihkva oblastis ning neil oli rikas ja omanäoline külamuusika traditsioon. Nimetuse päritolu ei ole päris selge ja selle algupära kohta on käibel mitu versiooni.

Ühe järgi olla kõnealusele rahvakillule nime pannud Peeter I, kes jagas Venemaa piirkonnad selle järgi, milliseid asju seal meisterdati. Pihkva kant oli tuntud raudesemete ja sepiste valmistamise oskuse poolest.

Teisalt võis nimi tulla Pihkva venekeelsest nimest Pskov. Olgu kuidas on, skobarite pillimängurütmid, stiil ja motoorika tulenesid kindlasti nende tööst: sepp mängis alasile tagumise, kalurid võrkude väljatõmbamise rütmis.

Kui tantsusammud selged, võis külaromantika otsimist jätkata Peterburi ansambli Otava Yo kontserdil, mis tõmbas saalitäie rahvast hoogsas rütmis hüppama. 2010. aastal oli see kooslus pärimusmuusika festivalil vaieldamatult kuumim öine tantsitaja. Otava Yo ei karda eksida eri maade viisidesse. Selle ansambli tõlgenduses saavad need slaavipärase kõla.

Juba üheteistkümnendat korda aset leidnud hilisöine etnodisko «Folkloob» Aimar Ventseli alias Pickney Tigeri plaadimuusika järgi pani üritusele rütmika punkti. Oli põnev päev hea vene muusika, hoogsate rütmide ja rõõmsate osalejatega.

Tagasi üles