Ilmataat jagab minu kurbust – lakkamatu sadu on akna taga. Lappan vanu pildialbumeid, kuid ilma nendetagi mäletan selgelt meie esimest kohtumist Viljandis, armas Õpetaja, kui ma, mustavalgekirjuks värvitud juuste ja lõhkiste teksapükstega Pärnumaa tüdruk, sügisel 1989, nina püsti, akordion kohvris, Viljandi kultuurikooli, nüüdsesse Viljandi kultuuriakadeemiasse, muusikat õppima tulin.
Kursusel, mille juhendajaks Sind määrati, olid koorijuhid, puhkpillurid ja vast avatud rahvamuusika eriala essandikud. Sina olid see, kes meid kõiki, olenemata põhierialast, Viljandi Tarbijate Kooperatiivi puhkpilliorkestrisse värbas ning meid laulupeole, pulmadesse ja, mis seal salata, ka matustele mängima taris. Kroonilises raha- ja toiduhädas tudengid said kosutavale kõhutäiele lisaks ka kogemusi, mida me toona tõenäoliselt hinnata ei mõistnud. Sa hoidsid juba siis meid nagu oma lapsi ja kaitsesid kurja eest. Olid kursis ka meie tänaste tegemistega, elasid kaasa õnnestumistele ning püüdsid lohutada, kui asjad ei läinud just kõige ladusamalt. Oleme selle ja paljude muude koostegemiste eest ääretult tänulikud, armas Õpetaja!
/nginx/o/2024/10/01/16389731t1h421c.jpg)