Kes tellis kartelli?

Margus Haav Foto: Marko Saarm

Sada aastat tagasi said kaunis Genfis kokku elektripirni tootjate, teiste seas Osrami, General Electricu ja Philipsi esindajad. Uus turg tahtis jagamist ning ühtlasi oli selgunud, et väljatöötatud elektripirnid võivad rahumeeli põleda 2500 tundi, ja see ei läinud mitte. Löödigi käed, et seatakse pirnides asjad nõnda, et need ei põleks mitte 2500, vaid 1000 tundi. Sellega oli sündinud kartellikokkulepe, mis läks ajalukku Phoebuse kartelli nime all.

Sellest möödunud sajandi jooksul on aeg-ajalt ikka tulnud välja, kuidas suurfirmad timmivad oma seadmeid nii, et need läheksid teatud aja möödudes rikki või aeguksid. Mõte on lihtne nagu Kolumbuse muna: mida rohkem ostetakse uusi mudeleid, seda kasulikum firmale.

Paraku mitte tarbijale ja keskkonnale. Kes poleks näiteks märganud, et mobiiltelefonid muutuvad pärast kaheaastast kasutamist nagu kokkuräägitult aeglaseks. Akudki ütlevad vaikselt üles, aga vahetada neid ei anna. Ja kui pesumasinal mingi imetilluke mikroskeem läbi läheb, tuleb utiliseerida terve poolesajakilone masin.